Akna taga on hämarus. Laman põrandal. Minu linn on kahtlaselt vaikne. Võib olla on asi selles, et olen sulgenud aknad ja tõmmanud rulood taas ette. Aga võib olla on asi hoopis selles, et inimesed on suvest väsinud. On alles kolmapäeva õhtu ja suvekuumus on vaheldunud kerge jahedusega. Minu linn puhkab.
Pole enam ammu oma linna näinud. Mitte sellepärast, et rulood on ees vaid sellepärast, et kulgen kõigil marsruutidel autoga. Autoga Pardimäele ja Tamsallu on veel loomulik, aga autoga Selver, autoga teater... Ime, et ma autoga veel raamatukokku ei sõida.
Proovisin siin kaks õhtut imetabletti, mis väidetavalt ravis terveks nii mõnegi inimese. Õhtul valu isegi leevenes veidi, aga seda hullem oli, kui ta päeva ärgates tagasi tuli. See on see Steinbecki ütlus - Kui üks tuli kustub, muutub sellest sedavõrd pimedamaks, et oleks parem, kui see tuli kunagi üldse süttinud polekski.
Aga loomulikult peab proovima. Uskuma ja lootma. Ikka peavad süttima uued tuled, mis sest, et nad kustudes meid veel pilkasemasse pimedusse paiskavad. Täna sõidan autoga oma linna läbi, et veenduda - ta on olemas ja elab.
Mul on tunne, et minu linn on väsinud. Minu linn oleks nagu suvest roidunud. Ta ärkab sellest kuumusest aeglaselt ja silmi avamata. Jälle viibime teadmatuses, millega see lõpeb. Juba kaks aastat sajab vihm alt ülespoole ja keegi ei tea, millises ilmakaarest tõuseb päike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar