Hommikul käisin siis esimest korda kompuuteruuringus. Täitsa lõbus atraktsioon - ainult 60 eurot ja 90 senti. Meeldiv naisterahvas palub sul taskutest välja-kukkumis-ohtlikud esemed toolile panna, kinnitab, et uks on lukus. Seejärel juhatab su kandikule, kus on padjakesed põlvekrõnksu jaoks, palub pealmised püksid pisut allapoole lasta ja seejärel laotad end kandikule. Rahuliku häälega palub ta end mugavalt sisse seada. (Nagu see võimalik oleks.) Ma ei hakanud ka seletama, et siis paluks Neil Youngi laulu Till the Morning Comes ja pisut suuremat patja. Seejärel pidin käed üle pea sirutama ja tundsin, kuidas pinge tuharanärvis kasvas, aga kogu protsess pidi kestma vaid kolm minutit ja seega lootsin vastu pidada. Hingata soovitas kompuutrinaine mul rahulikult. Ning lõpuks, kui kõik valmis oli, küsis ta veel üle - kas olen valmis? Mina olin.
Kandik sõidutas mind edasi tagasi ühe "hiigelsõõriku" sisse. Lootsin, et saan ka teisele poole läbi sõita, aga ilmselt oleksin pidanud siis pileti eest rohkem maksma. Igal juhul oli täitsa huvitav. Lugesin mõttes sekundeid ja mõtlesin kõikidele kolmedele minutitele läbi oma ahtakese elu, millest oleksin tahtnud, et nad kestaksid igavesti. Aga ainult kahele neist jõudsingi mõelda, kui kena naine tagasi tuli ja teatas, et minu sõit lõppes. Homme kell kaks saabub vastus. Võisin püksid üles tõmmata ja püsti tõusta. Kahjuks pidin tõusma vasakule poole, mis on mu valusam tõusukülg ja siis ma kogemata ägisesin jälle. Aga õnneks oli ta vist selliste viletsakestega harjunud. Naeratas lihtsalt ja vaatas maha. Mina tänasin ja lahkusin. Aga haiglauksest autoni lohisedes meenus üks Oscar Wilde jutt, mida hiljuti lugesin.
Elas kord kuulus teadlane, kes avastas iseliikumise seaduse. Ühel päeval otsustas ta sellest avastusest anda teada ka maailmale. Ta kutsus oma riigi teadlased, õpetlased ning kuninga oma katsetust vaatlema ja veeretas suure võlukuuli parki, kus teadis olevat kõige tasasema pinna oma linnas.
Esitluspäeva hommikul tabas teda siiski kahtlus enda arvutustes ja paanikahoos otsis ta ühe poisikese, kellele lubas nii palju maiustusi, kui too iganes ära süüa jaksab, kui poiss vastuteenena poeb pargis oleva kuuli sisse ning hakkab seda liigutama, kuuldes tema tulekut koos teadlaste ja kuningaga.
Kokkulepitud päeval saabusidki kõik parki, et vaadata teadlase iseliikuvat kuuli. Teadlane astus kuuli juurde ja puudutas seda kergelt ning lausus: veere kera! Mispeale kera hakkas igas suunas läbi pargi risti ja põiki keerlema. Teadlased, õpetlased ja kuningas juubeldasid ning õnnitlesid suurt teadlast. Mehel aga hakkas selle peale hoopis häbi ning ta tunnistas üles, et palus ühel poisikesel võlukuuli sisse peitu minna ja hiiglaslikku kera liigutada.
Kuningas vihastus ja käskis teadlase kinni võtta ning vangikongi heita. Teadlane võetigi kinni ja viidi valvurite vahel vangikongi, aga teel möödusid nad keksu mängivatest lastest, kelle hulgas teadlane märkas ka sedasama poisikest, kellel ta oli palunud hommikul kuuli sisse peitu minna. Teadlane viipas poisikese enda juurde.
"Vabandage, härra," seletas poisike teadlase juurde astudes "aga ma unustasin end täna keksu mängima ja ei saanud kohe kuidagi enam pidama ja sellepärast ei roninud ma ka teie kuuli sisse. Aga te annate mulle kindlasti andeks, kui te teate, milline tore mäng on keks."
Seda kuuldes kummardus teadlane, silitas poisikese põske ning andis talle maiustuste ostmiseks kuldmündi. Seejärel kõndis aga sõnagi lausumata, võidukas naeratus näol, pikkamööda vangla poole.
Selline ilueedi ta siis oligi :-) Eks ta, paganas, ikka nautis ka oma jutte sajaga, ma arvan. Kui sul on ikka selline komponeermisvõime ning oled oma häälega eraldi vaeva näinud, siis oleks ikka veider, kui sa seda ei naudiks. Otsime praegu teatris lihtsalt hooaja avaürituseks muinasjutte ja siis lappan siin erinevate jutuvestjate lugusid läbi.
Aga samas - eks selles kompuutri-uuringus ja võlupalli-loos ole ka midagi sarnast. Ühelt poolt - ega see uuring mind iseenesest valust ei vabasta. See uuring ei muuda isegi lähinädalal suurt midagi. Aga ometi on mul juba 24 tundi kuidagi lootusrikas olla. Hea küll, natuke aitab kaasa ka kodeiini muteerumine maksas morfiiniks, aga ikkagi - uskumisel on suur jõud. Igal juhul saan ma praegusel hetkel väga hästi aru, miks too teadlane hiljem tõde jalule seadma ei saanud hakata vaid "võidukas naeratus näol" vangla poole sammus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar