teretulemast valuvaigistid

Eile polnud mul muud deklareerida, kui valu. Aga seda juhtub viimasel ajal tihti. Selles suhtes oleks loogilisem, kui ma märgiksin üles need päevad, mil valu pole poodiumi kõrgemal astmel ning kuldmedal kaelas. Aga viimaks sain Tamara käest vähemalt kompuuter-uuringu homseks. Eks siis paistab, kellega ta saab konsulteerida, et millal ma lusika nurka virutan või midagi. Lisaks sain ka portsu valuvaigisteid. Ja maotablette. Täna olen vähemalt kõhuvalust prii. Käisin isegi kaaslastega söömas. Nüüd neelasin just taas kaks toredat kodeiini tabletti, mis väidetavalt  peaks mu maksas ensüümide poolt kodeiinist morfiiniks muudetama. Seega - olen põnevil. 

Stefano ihkas juba väikese poisina merele. Kui ta sai 12 võttiski laevakaptenist isa ta endaga kaasa. Oli kaunis päikesepaisteline ilm ja Stefano jalutas mööda laevatekki ning nautis silme ees lahti rulluvat avarust. Ahtrisse jõudes märkas ta üht kummalist tumedat olendit laeva järel lainetes ujumas. Poiss küsis isa käest, et kes too tume olend on? Isa vaatas kaugusse ja ta nägu moondus hirmust. 

"See, kes meie laeva jälitab, on merekoll. Olend, keda meremehed kõige enam kardavad. Kohutav ja salapärane loom, kes on inimesestki kavalam. Kui ta on endale ohvri valinud, siis jälitab ta teda terve elu, kuni ta lõpuks oma väljavalitu kätte saab ja lõhki kisub. Kõige kummalisem on see, et teda ei näe peale ohvri ja tema lähedaste mitte keegi." seletas kaptenist isa oma pojale ja käskis kursi võtta kaldale ning saatis Stefano maale. 

Sellest ajast peale püüti poissi merest igati võõrutada. Aga mida rohkem teda merest eemale püüti hoida, seda rohkem poissi mere poole tõmbas. Lõpuks, pärast oma isa surma, otsustas Stefano siiski taas merele minna. Aastakümneid seilas ta võõrastel meredel, ahtris igavese kaaslasena merekoll. Aga Stefano oli sirgunud osavaks meremeheks ning alati õnnestus tal oma jälitaja eest minema põgeneda. 

Viimaks tundis Stefano, et temagi aeg hakkab ümber saama ja ta kutsus oma kaasalased ning pajatas neile loo merekollist. Kaaslaste nägudel peegeldus vaid hirm, kui Stefano nõudis, et vette lastaks paat. Mees leidis, et kätte on jõudnud aeg oma kolliga võidelda. 

Hapral aerupaadil sõudis ta oma jälitajale vastu ja tõusis uhkelt paadis püsti: "Lõpuks ometi olen ma sinu võimuses. Tapa mind." Aga merekoll ainult ohkas: "Küll sa jooksutasid mind mööda meresid. Küll põgenesid ja põiklesid mu eest. Olen surmani väsinud, aga sina ei saanud ikkagi millestki aru."

Stefano tõstis hämmeldunult pilgu: "Millest ma siis aru ei saanud?" Merekoll vaid puhkis ja ägises: "Ma ei käinud sul kannul mitte selleks, et sind lõhki kiskuda nagu sina vist arvasid. Merekuningas käskis mul sulle ühe asja üle anda." Sellepeale avas merekoll oma päratu suu ning sirutas välja keele, millel veikles tohutu  rusikasuurune pärl. 

Stefano võttis selle kätte ja jäi paati istuma. Kaks kuud hiljem tõukas laine paadi järsule kaldarannale. Seda märkasid mõned kalamehed ja läksid uudishimust vaatama. Paadis nägid nad istumas valget skeletti, pärl kramplikult sõrmede vahel. 

Selline Dino Buzzati lugu siis ilmestab mu viimaseid päevi. Tunnen, kuidas kodeiin vaikselt ensüümide abil maksas morfiiniks on muutunud ja tasa-tasa mu organismis laiali valgub. Valu on küll alles, aga üsna mõnus ja muretu on olla. Mine või merekolli käest oma pärli välja nõudma :-) 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...