argipäeva astmelaual

Seda oligi arvata, et kui puhkus lõpeb, siis töö algab. Viimased päevad ongi kulgenud kuidagi selles laines, et aru saada, mida peaks tegema kohe, mis tuleks "eile" ära teha ja millega olen juba lootusetult hiljaks jäänud. Eks see maksab kätte, et ma puhkuse ajal midagi muud ei teinud, kui puhkasin ja oma töödega tegelesin. Väga inetu minust. 

Eile oli õnneks ka natuke elevam päev. Käisime Peetriga mõisasid vaatamas. Peetril mõlkus juba eelmisel kevadel üks lugu meeles, mis sobiks mõisa nagu plastmassist rukkilill konservatiivide nööpauku. Sellel suvel tekkis kuidagi väike mõisaigatsus ka endal. Kõik need küünid ja tallid olid kenad ja puha, aga kuidagi tahaks jälle tsivilisatsiooni juurde. Või olgu siis vahelduseks mõni veski või paadikuur vähemalt. 

Kolga mõisas selgus, et nad on avatud vaid laupäeval ja pühapäeval. Tegin aga kassisilmad pähe ja palusin teatri nimel ning lahke perenaine lubaski meid tuppa. Selgus, et Kolga mõisas ikka elu käib. Valmimas on lausa väga heal tasemel kontserdisaal ja ka muidu on mustad põrandad juba kõikjal all. Ilmselt on juba pikemalt olnud. Ega ei tulnud enam meeldegi, kui mitu aastat pole sinna sattunud. Ka suur saal tundus alguses päris normaalse suurusega, aga kui mõõtma hakkasin, siis sain aru, et ikka täitsa tavalistes gabariitides. Et need mõisnikud ka ei taibanud ettenägelikumad olla ja veidi suuremaid saale ehitada. 

Aga kokkuvõttes on Kolga mõisas just seda Frieli Aristokraatide hõngu, mis oli vast minu üks esimesi mõisateatri elamusi. Eriti võlusid mind Kolga mõisa sambad, millest ma aga pilti ei taibanud teha. Küll aga soovitati meile lahkesti kõrvalasuvat aita, kus juba on pikemalt teatrit tehtud. Aga kui juba aitadesse minna, siis pigem läheksin ma Kukenoisi ja korraldaks seal ühe talupoegade peksmise kahes vaatuses. Pika ja piinarikka vaheajaga. 

Sagadi mõis tervitas meid tellingutes ja karmide kirjadega, et ükski elav hing ei lõpeta seda päeva mitte õnnelikult, kui ta siseneb objektile. Kondasime ümber peahoone ja lootsin, et tagauksest äkki ikka saab kuidagi sisse, aga ilmselgelt olen ma piisavalt naiivne ja eluvõõras, et mitte aduda fassaaditööde tähendust. 

Siiski tekkis mõisa tagaküljel üks päris kummaline mõte. Mis oleks, kui kasutaks hoopis mõisa fassaadi interjöörina ja ehitaks mõisa tagakülge kinnise "telgi" lava ja publiku jaoks. Muidugi on see üsna kallis lõbu, aga kui lisaks tõsta veel publikupoodiumi tõusu algus ka veel kuskile kahe meetri kõrgusele? Igatahes hakkas midagi selles mõttes mind kummitama. 

Kirusime veel veidi koonritest mõisnikke, kes lasid talupoegadel kaevata oma kaasadele kallid tiigid, aga ei taibanud talupoegi panna endale korralikku teatrisaali ehitama.                       

Seejärel jõudsimegi juba Vihula mõisa. Ja seal tervitas mind tore tantsukaaslane Marika. Tänu tema lahkele abile sõitsime golfiautoga läbi kõikvõimalikud mõisa eri hooned, kus vähegi annaks midagi teha. Vihula mõis on vahepeal ikka kenasti õitsele löönud. Muidugi olen ma seal vahepeal käinud ka erinevates ruumides, aga väga hea oli näha, et kogu kompleks (ka nurgatagused) oli(d) kenasti hoolitsetud ja kogu mõis nägi kohe kuidagi rõõmsam välja.

Siin siis saal, mis lõpuks ka Peetrit võlus. Eriti meeldis talle, et akna taga loksus ka veekogu, kuhu kaunis aadlinaine end ära uputas. Ühesõnaga pikk jutt. Aga mulle sobis. Vähemalt saime kenasti kõige loogilisematele mõisadele ringi peale. Loomulikult on veel ka Porkuni täitsa tegija. Kalvi, Rägavere ja Neeruti eriti koostööaltid ei tundu olema, aga eks peab uurima. 

Mul endal tekkis selle rännaku peale mõte, et miks mitte Toilas teha midagi sellist nagu Presidendi raske öö või midagi laadis - Eesti murrangute koidikut püüdmas. Samas - kui need mõisad on juba nii väiksed, siis taas on ka rännaklavastused moes. Kui teeks näiteks mõne kadunud suguvõsa otsingute loo... Aga jah. Mõtteid tuleb alati liiga palju. Iseasi, kas ja kui paljudest neist vaimustuda viitsimist on. Seda enam, et ka mitmed näitlejad on suvepuhkuselt tagasi jõudes juba rääkinud, et äkki mul oleks huvi ühe või teise paiga ja loo vastu. Aga kuna mu jooksev aasta on kaunikesti täis ja tahaks pigem teha neid asju, mis endale ka tagasi annavad, siis peab kalkuleerima.