Eilne õhtu möödus tuuli trotsides Käsmus. Sõitsime koos Tegelasega välja juba varakult, peale lõunat, et aegsasti kohal olla, aga ometi Vinteri laval jämm juba käis. Õnneks siiski nägin ka avamistseremoonia ära. Selles suhtes mulle Viru folk meeldib vist isegi rohkem, kui Viljandi, et Käsmus on kõik kaunis selline - "isetehtud". Ka seekord ei pidanud ma pettuma. Veedla oli kohale toimetanud isegi viiruse enese ning näitas eeskuju, kuidas temaga koos ühiseid lavalaudu jagada.
Tegelane siirdus Kassuga hängima. Avastasin, et nad on üsna ühepikkused. Nii see aeg lendab. Tore oli näha paljusid tuttavaid. Kella seitsmeks oli mul Heleniga kokku lepitud, et ta ootab oma kaaslastega mind õhtust sööma. Neil oli laud broneeritud Beluugas. Selles suhtes oli nagu hea muretu, et ei oleks väga rõõmsal meelel just oma seljaga kogu selle aja ringi viitsinud kablutada.
Hiljem kappasin auto juurde, et kontserdi ajaks fliisid tuua ja Tegelasele ka müts. Tee äär oli kenasti pinkidega palistatud ja sain kõik nad järele proovida. Kannatasid istumist küll. Aga ikka jõudsin veel enne kontserti kõvasti tagasi. Viisin fliisi ja mütsi Tegelasele ära. Nad olid end kaunikesti lava lähedale laagrisse seadnud. Ise läksin tahapoole. Ja siis see hakkas. Go A astus lavale.
19. mai postitusest lähtuvalt pean meenutama ühte õhtut, kui oma väikese, aga tööka kollektiiviga sukeldusime eurovisooni poeetikasse. Mäletan seda eufooriat, mida tekitas meis kõigis rõõmus Ukraina taidluskollektiiv Go A. Olen kirjutanud nõnda:
"Iseäranis emotsionaalse esituse kandis mu habraste hingekeelteni loomulikult Ukraina kanepiteater. Oli ilmne, et selge mõistuse juures pole see seltskond viibinud juba vähemasti aastast 2016. Televiisori vahendusel saadud esteetiline nauding ei peegeldu kahjuks sel õnnetul fotojäädvustusel, mis mul õnnestus interneti avaratelt kõrbeväljadelt sisse vehkida."
Eile siis kohtusin nendega reaalsuses. Kusjuures ei tollane ega praegune foto ei peegelda endiselt reaalsuses seda, millist vunki see taidluskollektiiv tegelikult endas kandis.
Vahva oli see, et naislaulja hääl oli tõeliselt võluvas kõrges koloratuuris ja selline kiledam nagu udmurtidelgi. Lakkamatu muhelus ja ebamäärane itsitamine oleks võinud vabalt viidata kõigele sellele, millest jutustas nende põhilugu - külvame kanepit. Aga tegelikult oli see muusikaline kollektiiv üllatavalt pädev. Hea ja moodne saund ja sobivad samplerid. (Kui need on samplerid?) Vahetu ja siiras suhtlemine... Lavale kutsuti kaasa tantsima isegi üks festivalikülaline. Ja muidugi mõnusad madalad sagedused, mis mu südameklapi kohati tagurpidi tööle ähvardasid lüüa. Ühesõnaga - igati kordaläinud õhtu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar