Päevasaar on spotifys ja mina vikerkaaresillal ehk "armastan sind kaugelt"

Kummaline, aga Hiiumaa on viimane asi, mis mulle tavaliselt Dagöga assotseerub. Jah, ma tean küll, et just seda ta tähendab saksa keeles. Või rootsi keeles? Ilmselt siis ikka rootsi keeles, sest tegelikult olid ju saared Rootsi mõjuväljas? Kuigi... Ikkagi olen näinud ka Kuressaare lossis hilisemaid kaarte, kus Hiiumaa koha peal Dagö? Ok - google ütleb, et mõlemas keeles. Jäägu nii! Asja sisu see ei muuda. Maailma veerel - jääb kehtima. Ja just maailma veerel Dagö minu kultuuris oma tasakaalu hoiab.

Kui oled lapsena raudteerööpal püüdnud kõndida, siis Dagö on just midagi sellist. Hoia tasakaalu ja kõnni kinnisilmi sada sammu - meil oli selline mäng lastena. Kui me just paukpadruneid seisvate rongirataste alla ei toppinud, et siis rongi liikumahakkamisel kuulata, kuidas taevas kaela kukub. Aga kindlasti meenub ka Williamsi  "Elamiskõlbmatuks tunnistatud", kui see tänapäeval veel kellelegi midagi ütleb? Ma saan aru, et kuulun ka juba rohkem kriidiajastu lõppu, kui dinosaurused keksu ja kula mängisid :-) Viiskend - youth is end!

Õigupoolest on Dagö päris omaette maailm. Lauri ja Peeter Rebase maailm, kus mänguline sõnasonim kohtub vaimuka muusikaga. Kõige ägedam, et tänu Kristjanile olen ma seda muusikat ka seestpoolt kuulama hakanud ja seda juba Jüri palgipillil talgukaamera ees maha ei mängi. (Olgu tal või sada saagi käe otsas rippumas!)  Dagö muusika on tehniliselt ikka kuradi nõudlik. Iga pillimehe käes ta ilmselt naljapärast kõlama ei kipu. Muidugi - pro on see, et välja kostab nii lihtne ja klaar. Aga proovisin kidra peal... Sahk on juba rütmilises mõttes paras Newtoni binoom nagu Toomas ütleks. 

Ühesõnaga - eilne õhtu möödus Dagö spotifysse kolimise tähe all. Samas - ega tekstid end ise ei kirjuta. Petserimaa igatsus hakkabki sadamasse purjetama. Täna veel lõpetan ja homme toimetan üle. Siis reedel saan Triinu ja Helenaga kokku ning vaatme kõik korra koos üle. Hea tekst jääb alati lahti. Aga eile sain mõndagi paika. Ja täna hommikul suutsin üle hulga aja jälle kella 4-st tõusta. 

"VALLI : Paul. Ma taha sulle üülda, õt... Sjoo olõ väga ilos, et sa mullõ helüstat. Sjoo kõik, et sa olõt ja tahat ja igatsõt minno. A ma karda, ma saaih sullõ tuud kõike pakku, mis sa tahasi. Ma elä nüüt Viljariga kuuh. Mul om kõik hüa, mul om kõik häste. Mulle iks varõmbahe miildüs, ku sa saadi mullõ naid luulõtuisi... Mulle miildüs, et ma olle so silmih ihaldusväärnõ naanõ. Aga mullõ miildüi, õt sa tahat mo kõrval saista, ku miis. Mul om juba miis. Saai ma sullõ tuud pakku. Tuuperast olõs parõmb, ku sa mullõ rohkõmb helüstai. Sis olõ sul hindal ka raholikum. Parõmb. Sis sa saa minust müüdä. Sis sa inamb igatsõi minno. Sis unustat ütõ veikokõse Valli, kia lukõ sääl rongih aokirja. Unustat mu´ ja kõik muu, mis minno Petserimaaga seo."

Oi, mulle meeldib see vahend, mille kaudu see suhtlemine Pauli ja Valli vahel käib. Muidugi ma ei lobise välja. See on klassika. Ma ei teagi kust see tuli. Aga kui me Helenaga otsisime seda vahendit kunagi alguses, siis ükskord lappasin oma messingeri läbi ja leidsin sealt ühe vana sõnumi, mis polnud kustutatud.  Ja kummaline, kuidas see päev kõik meelde tuli. Üks hääl ja helü hoiab meid rohkem alles, kui tuhat sõna või pilti. 

"VANAESÄ VAIM : A mis tuust!? Sjooperäst saai kõnõlõmata jäia kõik! Ku armastat, siis olõi tähtüs, et ta sukka tulõ maailma lõppu vai silmapiiri taadõ ja kukus säält sukka kooh alla... Ku armastat, ku tõeliselt armastat, sis olõ sullõ tähtüs, et tal kõik häste lätt. Siis ole tuu kõge tähtsamb asi maailmah! Ku sa õks armastat? A kõgepäält tulõ taad üülda. Armastust saai õhust lukõ! Armastus õlõi aabits!"

Siin nüüd sõidavad Dagö ja Petserimaa igatsuse suusad risti. Armastan sind kaugelt on hoopis kolmas maailm. Aga muidugi ei pääse me setodest, Eestist, piirist ja kontrolljuunõst! Eesti ja Setomaa suhetest. Kui Paul pakub Vallile uut katust majale.

"VALLI : Miä kõike vahtsõt olõi tarvih! Kõik võinu vahtnõ olla. Tarõ ja lavva ja hamõ ja... Maa... Maa võinu taas vahtnõ olla´. Vahtnõ Setomaa. Vahtnõ Eesti. A olõi kiäkil tarvih vahtsõt Setomaad. Eestlasõ tahai vahtsõt Setomaad. Eestlaisil olõih tarvih vindlast surki´! Vindlanõ vihästas ja nakkas taplõma! Sa eiski ütlõt, et olõi määnestki piiri. Olõiki´! A mis tuust? Mi õks olõ Vinnõmaa. Mi olõi inämb eestlasõ, mi olõi vindlasõ... A kiä mi sis olõ?

PAUL : Mi olõ setod!

VALLI : Olõi määndsõidki setosih olõmah! Säälpuul, Eestih, viil olõ mõni... Sääl olõ ka Seto suitsusann Euroopa kultuuri kaitsõ all. A siihpool olõi. Setomaa olõ puulik maa. Setomaa olõ, ku lamõmaa... Teda olõi olõmah, a õks inimõse kõneleva taast.

PAUL : Vahtsõt valitsust olõs Eestih tarvis!

VALLI : Olõi Eestih määnestki vahtsõt valitsust tarvis. Sjoo kõik om müüdah ja tulõi inamb tagasih. Setomaa oll Eesti. A inämb olõi. Tiät, mida olõs vahtsõt tarvih? Suhtõid... Suhtõ võinu vahtsõ olla. A olõi! Maa võinu vahtnõ olla! A olõi. Inne tsärahsniku´ olõ õga kõrd vahtsõ, ku nakkat karbist võtma. A tuud sa tiät eiski.

PAUL : Jah, tsärahsniku pia iga kõrd vahtsõ olõma. Muidu saai tuld pliidi allah.

VALLI : Jah. Tsärahsniku pia vahtsõ olõma! A Setomaa ja katus - piaih´." 

Jääb juba mulje, et jutustan siin kõik ümber, aga tegelikult - lõpusaladusele ei saa keegi ikkagi ennem hambaid taha, kui pähklitangid peos. (Loe: pilet ostetud.) Ujusin sellest ettereetmise praamist mööda, mis mind vahepeal häiris. Ja tegelikult on sel lool ka Dagöga väga palju pistmist. Esiteks - elab Petserimaa igatsus samuti oma elu Eesti jaoks "katõ ilma  veere pääl" nagu Hiiumaa ja Dagögi. (Kui ma õigesti mäletan, siis Dagö esimese plaadi väljaandjat tuli ka tsärashniku-tulega taga otsida.) Teiseks on Dagö "Sahk" ja "Setomaa igatsus" minu maailmas väga ühes lähtepunktis avastatud ning sageli panen selle loo peale, et edasi liikuda. Näis, kuidas Mari Kalkun seda murdma hakkab:-) Kolmandaks - Kristjani kaudu on minuni jõudnud mõte, et Lauri ja Ülle tahaks teatris midagi koos teha. Ülle käest kuulsin, et mõte teda tõesti võlub, aga nüüd pärast Sahka ja Petserimaa igatsust on mul sild nende kahe maailma vahel olemas, kuhu see kõik kummalise vikerkaarena suhestuks. 

Pühapäevad on igavad

Pühapäevad on ilmselt kõige aktiivsemad päevad mu elus üldse. Hommikused kirikureisid on tavaliselt alles eelsoojendus. Pärast seda täitub päev kuidagi automaatselt tuhandete tegemistega. Mingist perioodist liitus mu pühapäevade lahutamatuks osaks Märten ja eile siis soendasime selle vesi-vendluse taas üles, mis meid talv läbi kirvega Neeruti järve äärde heaoluhormoone vallandama meelitas. 

Aga tõelised suvitus-saksad ei piirdu ju vähema, kui Võsuga. Allapoole Võsu randa ikka meiesugused papist poisid rannahooaega avama ei kipu. Märten siis pildil paksu poisi paremal õlal. (Onu Heino ütleks muidugi, et panin õla alla! Aga mina ei ütle.)

Vesi oli hämmastavalt hea. Oma töö tegi muidugi ka päike. Veest väljumine tundus soe ja südamlik nagu emadepäeva-embus loojalt eneselt. Ilmselt ka sama märg, kui sündimise ime. Siiski - talvised ja suvised heaoluhormoonid vallanduvad erinevalt. Ise eelistaks talviseid rohkem. Eilne päike oli kuidagi eriliselt aktiivne. Ilm tundus rohkem selline - eestlase keskmine jaanipäev, aga lihtsalt vihma ei sadanud:-) 

Emadepäevakontsert oli ka kummastav. Veider oli nii palju inimesi sedasi koos näha. Kõik 150 lubatut olid kenasti kohale tulnud. Margus alustas kontserdi konfereerimist ikka tundega, et vana õhtujuht pole mitu kuud rahva ette pääsenud. Aga tegelikult olid kolm muusikakadeemikut kolmekesi hea täiendus üksteisele ja emade päev sai püütud, päästetud ning puhtakski pestud. Lõpulaulule oli isegi täitsa veetlev rektor Peebu üleskutsel kaasa joriseda. Tegelane ei virutanudki mulle küünarnukiga ribidesse:-)

Õhtuse meelelahutuse puhul konkureeris vaba õhk vaba õhuga. Koss või tantsimine? Ma isegi ei hakka kommenteerima. Terve selle õnnetu kadunud aasta on korvpall kuidagi teisejärguliseks taandunud. NBA finaale veel vaatasin, Euroliigat ka mõnd mängu. Kohapealse liiga mängudele lubati paar korda isegi hajutatult saali, siis suunati inimesed igaks juhuks kaubanduskeskustesse tunglema. Ilmselt mingi kaval profülaktiline nõks, kui nüüd küüniline olla.  Tantsimine oli igal juhul juba mitu kuud keelatud olnud ja kuna eelmisel pühapäeval ikkagi ei jõudnud, siis polnud isegi kerget kiusatust seda vahele jätta. Ja tegelikult oli see väga õnnestunud valik. 

Tõesti - iga päevaga hakkab järjest rohkem tekkima usk, et see õudus lõpeb. Aga küllap homme tulevad jälle valitsuse otsused, millest keegi peale valitsuse enda aru ei saa. Võib olla mõni hotentoti keele eriteadlane ka. Kuigi - ega meile niikuinii kohe ei öelda, mida otsustati. Viimased kuud on kogu aeg selline tunne nagu väikesel Martinil "Käopesast", kes telekavaatamise keelu peale ahastab - "Kurat, kui nad meid täna surnuks pommitavad ja me uudiseid ei kuule, siis saame sellest alles homme teada!"

Aga jääme positiivsuse juurde. Isegi ajal, mil see diagnoosina  sõbrale soovitatav pole. Lõpp on lähedal ja vaesel ajal on tunneli lõpus isegi rong valgus:-) Elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad! 

Kirikureiside hooaeg on avatud

Mu 90 aastasel emal on selline süsteem, et kui ta pühapäeval kirikusse ei saa, siis on  nädal rikutud. Ja rikun seda muidugi mina. Pigem on ta valmis loobuma nädala sees shopingupäevadest, sest süüa ju ikka saab. Kindlasti poleks tema elukogemusega naisterahval probleem mõni tänaval hulkuv tuvi vardasse ajada või midagi. See ei tähenda, et ta neid ajaks - tuvisid siis vardasse. Ei. Ta saab täiesti regulaarselt ja nõuetekohaselt süüa, aga lihtsat - kirikureiside paus on tema jaoks kindlasti suurem katastroof, kui paar söögikorda vahele jätta. 

Niimoodi olen ma siis viimased paar-kolm aastat endale enamasti igal pühapäeval toredat samariitlaslikku tegevust leidnud. Ja ma üldse ei virise. Lapsena, kui ma mingid eluaastad "pidasin vajalikuks" haiglas veeta, sõitis see väsimatu naine peaaegu iga päev korra ka minu juurest läbi, kas siis hommikul või õhtul, lõppematu töö kõrvalt. Eks nüüd on siis minu kord:-) 

Koomiliseks muudab kogu selle asja sinna juurde käiv tseremoniaalsus. Vajadus teha nägu, et äkki seda polegi tarvis? Igal pühapäeval, kirikureisidelt koju sõites hakkab uuesti pihta jutt - ei tea, kas järgmisel pühapäeval ikka läheme üldse... Nüüd sai käidud ka ja üldse, nii vara algab... Ma ei ütle siis veel midagi. Esmaspäeval-teisipäeval on ka kõik rahulik. Kolmapäeval on meil tavaliselt shoping, kui ma sõidan tema juurde ja siis shoppame kõik kohalikud kaubanduskeskused läbi. Pärast seda on ta mõnda aega oimetu ja arutab endiselt, et äkki siis pühapäeval polegi tarvis sõita. 

Neljapäeval muudavad tuuled suunda ja aktsioon algab. Reedeks on tal juba kamp kokku aetud, kes kõik samuti tulla tahavad või pärast koju saada. (Kirik on Tapal, ema Tamsalus ja mina Rakveres - selline lõbus logistika:-) Reede õhtul või laupäeval helistab ta igaks juhuks veel üle, et kas kõik on jõus. "sünkroniseerime kellad" ja pühapäeval  hakkab kõik otsast peale - ei tea, kas järgmisel pühapäeval üldse lähemegi:-)

Täna oli probleemiks kellaaeg. Kuna piirangute ajal legaalseid teenistusi ei toimunud, aga inimesed said 9-10ni kirikus viibida, siis polnudki hullu. Aga nüüd hakkas jumalateenistus miskipärast kell 7.30. See tähendas, et ma pidin juba 6.30 Rakverest välja sõitma. Mind ei ole vara tõusmine kunagi häirinud, aga ema arvates pidi ta täna sekkuma. Autos kuulasin ta toredaid arutlusi, kuidas ta veel ütleb õpetajale, mida ta sellest varasest teenistuse algusest arvab ja et päris nii need asjad ka ei käi.  Aga kui me kirikusse jõudsime, siis muutus suur vabadusvõitleja Che Gevara sekunditega madalamaks, kui Inglismaa muru. 

Ja nüüd ma siis istun kiriku vastas parklas ja ootan. Tunnike on veel, siis kuulen jälle koduteel mõtteavaldust, et äkki järgmisel pühapäeval ei peaks minema... :-)

Minu linn 2 ehk tahtsime parimat, aga välja tuli jälle Lasnamäe

Inglid nutavad. Või pissivad? Ega ma nüüd kindel pole, kas mu juuksed on märjad inglipissist või -pisaratest. Aga märjad nad on. Tahtsin enne tööpäeva algust lipsata läbi Kristoferi onni juurest. 

Kristoferi onn on midagi sellist, mille kohta ma tahaks öelda - minu linn, aga kahjuks ei saa. Kristoferi onn tõusis teemaks, kui möödunud nädalal ilmus VT lugu Krsitoferist, kes oma naabrionu Martiniga ehitas Mõisavälja linnaossa väikese süütu onni. Nädal aega hoidis Aivar meid kursis, kuidas lood Kristoferi onniga on? Täpselt Tegelase sünnipäevaks tuli teade, et Kristoferi onn võib alles jääda, aga... 

Kuidas mulle need "agad" ei meeldi. Jõulude eel jalutasime väikese seltskonnaga mööda meie Vallimäe uut vabaajakeskust. Kõik oli väga kena ja külalistele huvitav, kuni ühel hetkel - kuidas kurat me oleme muutunud linnaks, mis meenutab pigem Orwelli romaani, kui Viidingu luuletust? (1984 versus Ühes väikses Eesti linnas...)

Ükskõik kuhu me pilgu pöörasime - kõikjal jälgis meid suur vend ja hoiatas: ära kelguta, ära toida parte, ära kiigu installatsioonidel, ära puudu, ära liigu... Ainult peeretamise kohta polnud ühtki hoiatavat silti? Või me lihtsalt ei märganud seda?  Olen selle üle vist ka varem virisenud - õigupoolest on blogi nimigi linna "kelgumägedelt" laenatud. 

Aga onni lugu on banaalne: Kristofer ehitas koos sõbraga endale onni. Kahjuks polnud Kristoferil oma maalapikest hinge taga nagu Laksi Tõniselgi ja onn juhtus kerkima linna maa peale. Kohe hiilis kohale hooliv ja armastav Rakvere, kes ei suutnud vaadata kuidas tuhanded linnalapsed Kristoferi onnis tunglema hakkavad, endal käsi, jalgu ja kaelu otsast murravad, neerud ning südamed teravate ogadega läbi torkavad ja hukkuvad hordide kaupa! Surevad saadud vigastustesse või vähemalt invaliidistuvad. Siiski otsustas linn oma samariitlase mainega riskida ja lubas onni alles jätta, tingimusel, et Kristofer selle lukustab. 

Pildil siis insenerid ja ehitajad Kristofer ja Martin. Pildi autor seekord Ain Liiva. Ma talt luba muidugi ei küsinud, aga kui ta kobisema hakkab, siis ma lähen pargin tema lemmikkohta oma auto - VT akna alla. Hommikul suhtlesime, küsisin onni kohta ja et kas on tarvis, et pargiksin oma auto jälle kollasele joonele - siis saatis ta pildi hetkeolukorrast. Ja sellise emotikoni, kus hiinlane naerab pea viltu ning silmadest purskub riisiviina. See pilt siis ka, mille Ain hommikul saatis. Selle kohta ka ei küsinud luba ja lõpus tuleb veel üks pilt, mille kohta luba puudub, aga kuna Ain mulle meeldib, siis ilmselt isegi mainin talle:

Aga tegelikult on see lugu ise väga armas. Ja millest võiks üks linn rohkemast unistada? Kui Mõisaväljal elab selline poiss ja selline naabrimees. (Siin siis kõige kodusem vaade, mida suutsin selles linnaosas leida. Peale onni enda muidugi.) 

Ma saan aru, et Rakvere geograafiline positsioon ei võimalda siin üle oma varju hüpata. Me jääme alati väikeseks Tallinna äärelinnaks, mis üritab samal ajal olla ka maakonnakeskus ja teeselda kaasaegsust, aga nagu Romain Rolland hüüatas juba üle 100 aasta tagasi: Taevas, kaitse meid meie kaitsjate eest, oma vaenlastega saame isegi hakkama! 

Jumala eest - Rakvere, mina küll palun: ära hooli minust nii tapvalt. Ära armasta mind surnuks nagu Dostojevski Idioot. Tegelikult ka - tahtsime parimat, aga välja tuli jälle Lasnamäe! 

Siiski - et lõpetada positiivselt - kindlasti virutan ma selle loo samuti enda suvistesse töödesse, sest sellist õnnelikku nägu ei saa kohe kuidagi unustada. Foto autor jälle Ain:

Eesmärkmiku ülistuseks

Hommikul pälvis fb-s mu tähelepanu "eesmärkmiku" nimeline kaubaartikkel, ilma milleta inimkond ilmselt kohe-kohe käed puusa paneb või vähemalt välja sureb. Olin seda varem mingiks eesnäärmega seotud päevikuks pidanud ja ei süvenenud. Oma viga. Kohvi kõrval sain siiski niipalju küüned fb ukse vahele ja mu vaimusilmad pimestas kogu tõde eesmärkmikust!   

Selgus, et see eluliselt hädavajalik ja argipäevades vältimatu aksessuaar on hoopis olulisem nähtus, kui eesnääre üldse olla saabki:-)  (Tõe huvides - eesnäärmega on seal vähem pistmist kui karulaugul krokodilliga.) Kõigi kurvastuseks võin siiski kohe välja plartsatada, et - ei! Ma ei hakka pidama ees-blogi! Ees-booki ega ammugi mitte ees-päevikut! 

Miks ma sellisest tähelepanuväärsest nähtusest siis üldse kirjutan? Sest ma tahan eespäeviku loojat tänada. Ilma temata oleksin olnud parajas perses. 

Olen viimasel ajal püüdnud järjest rohkem jõuda jälile, et kuidas tekivad loomingulised lahendused? Kuidas see juhtub, et ühel hetkel kõik segadus järjestub ja korraga peas valmis saab? Isegi siis, kui end täis ei joo. 

Eile pusisin õhtul kenasti Petserimaa lõpu kallal, olles kurguni paracetamooli täis topitud. Aga head palavikku ei tohiks raisku lasta! Poleks ma end ära uimastanud, oleks ma voodis unetult väherdes saanud selle kõik juba öösel läbi mõelda, mis täna hommikul tänu eesmärkmikule mu peas plahvatas nagu tünnitäis dünamiiti. 

Sõitsin just tanklasse, eesmärkmik kõrvade vahel kummitamas. Teadsin, et Paul satub haiglasse... Aga mille kuradi pärast? Infarkt on igav, seedeprobleemid - piinlik. Kopsupõletik - põhjendamatu... Eesmärkmik viis mõtte eesnäärmele... Kuna see tundus juba nii halb, et tankla asemel oleks olnud targem tapamajja sõita, siis tiirutasin natuke linnas ringi, et see kuradi eesmärkmik kõrvade vahelt välja tuulutada.  

Nii lähedal ja nii kaugel  see kõik tegelikult oligi! Üks paik viis mõtted mujale ja üks mõte viis teiseni ning korraga rullis kõik selle loo esiklaasile lahti nagu maakaardi. Oleksin äärepealt ühe bemmi tagatuled siledaks sõitnud. Pidasin auto kinni, lugesin kõik selle rea kenasti diktofoni maha, mis mu silme ees esiklaasil kirjas oli, hingasin kergendatult ja sõitsin tanklasse. 

Loomulikult oli see kõik nii kuradi lihtne! Ja ma tean, et alati tuleb küsida, et miks? Miks Paul üleüldse peaks lõpus haiglasse sattuma? Kas eesmärk on see, et ta haigestub või on juba haige? Mida ta põeb... Millal ta oma tõvest teadlikuks saab? Millised on sümptomid...

Tagantjärele ei oska muud mõelda, et kui kuradi loll ja pime ma teinekord olen. Kõik on kenasti endal kirja pandud, ole ainult inimene ja loe see läbi, mida kirjutanud oled! Ja millest see kõik hommikul algas? Eesmärkmikust! 

Ainult südamega näeb

Mõnikord mõtlen, miks me häbeneme lihtsat kujundlikkust? Eile näituse avamisel hüüatas R.R. Rihole vahele, kui too kunstniku meremaalidest kõneles, et  - Nii merine meri! Kui vaatad, siis saavad jalad märjaks! 

Selles kontekstis oli päris armas. Seda enam, kui olin maalid ennem ka ära vaadanud ja tõesti olid sellised "müstilised"! Kuigi Eisma kandis elav kunstnik, siiski oli piltidelt raske põhjarannikut ära tunda. Mida seal ilmselt eriti ei olnudki nagu hiljem selgus. Pärast Uutmaad ja Sagritsat tundus see hoopis mingi teine maa ning meri. Aga seda huvitavam oli. Tundub, et elu hakkab uuesti pihta jälle. Olgu siis esimene pääsuke merikotkas:-)

Õhtul hakkas vaikselt palavik kruvima. Istusin, kuulasin Dagöt ja akna taha lendas jälle "see" vares. Mul on miskipärast karvane tunne, et tal on Dagö muusikaga mingi oma kalkun kitkuda? Ilmselt on tegemist mõne konservatiiv-kriitiku reinkarnatsiooniga, kes kükitab oksal ja igatseb, et sajandivahetus algaks uuesti.  Igal juhul on see juba kolmas kord, kui panen kodus Dagö käima ja siis tüüp istub akna taga oksal nagu oleks pileti ostnud ja puha. 

Kuigi, ega varestel ja mandarinidel on põrguraske vahet teha. Kõlagu pealegi rassistlikult, aga minu jaoks on nad kõik kaunis sama nägu nagu kõrvitsad ja melonid. 

Öö viskas palavikku nagu Värnik parimatel päevadel oda. Hommikul pidin ikkagi ema juures ära käima. Muidu oleks vanainimesel suur shopingupäev kõik raisus. Põllud olid hanesid täis nagu loojal oleks kõht lahti läinud. Kui auto kinni pidasin, et neid pildistada, siis kappasid kõik kohe jooksuga teise põlluserva. Aga kuna ma niikuinii linde ei jumalda, ei taldrikul veinikastmes, singina ega ammugi veel kuskil põllul teraviljasaaduste inflatsiooni kergitamas, siis kuulub minu süda selles sõjas põllumeestele. Samas - ei oska nende lindudega ka midagi arukat peale hakata? 

Tagasiteel, kui palavik hakkas juba kriitilise piirini tõusma, märkasin tee ääres esimest hallutsinatsiooni. Kraavipervel seisis üksik purk mahlaga? Ma oletan et mahlaga, sest Toomiku kohta tundus see liiga "vedel kunst" ja maitsma ma ei hakanud. 

Tegin ka igaks juhuks pildi, et kui kodus purk veel pildil alles on, siis arstile ei helista. Lõpuks on temagi vaid inimene.  Ja nüüd ma krõbistangi siin tablette, endal selline säilivusaja ületanud ploomikompoti olek sees ja nägu peas. Aga tundub, et purk on endiselt täitsa olemas. Ilmselt on siis tegu purgipostiga ja ma ei näe veel ikkagi hallutsinatsioone. 

Igal juhul pole mingit tuju midagi teha. Homme proovin uuesti. Mõnel päeval lihtsalt ei jaksa ruloosid akna eest ära vedada. Matkaasjad on ka veel laiali põrandal. Nõud pesin siiski ära. Ja pesu. Mis teha, kui oled korraga nii kuum kutt, et 36 kraadi on eilne päev.

Homme õnneks enam aega põdeda pole. Siis saab edasi liikuda. Olen avastanud, et haiguse raskusaste on pöördvõrdeline võimalusega seda põdeda. Seega - rohkem tegutsemist ja siis silkab kuum kutt palliplatsile ning paneb pealt. 

Trombide jaoks on sel nädalal veel liiga vara. Nemad pidid alles nädala pärast näole andma, aga tõenäosus olevat väga väike. Mõni üksik miljonist. Ja kuna mul lotomängus niikuinii ei vea, siis... Ega ma eriti ei muretse ka. Lõpuks - mis see ruloode taga kükitamine suurt etem on, kui surm? Kuigi juunis-juulis on see hoopis midagi muud. Juunis-juulis mõtlesin, et teibin suure akna musta kilega kinni. Ikka see loll päike. Ei. Me ei ole vahepeal sõpradeks saanud. 

Kujutan juba ette - must kile akna ees. Rulood all - ärkan vara-vara. Kirjutan lõunani. Siis magan ja õhtul jätkan. Öösel hiilin korraks välja, kui keegi mind näha ei saa... Kuigi suve silmad on selja peal. Kindlasti ei kuku see muidugi nii hästi välja nagu ma praegu unistan. Tahtmine on taevariik, saamine - ikka jalaga persse. 

Avastasin just, et ka Vananurmel on lõpus Paul haiglas. Alateadvus suudab ikkagi veel vinger-bussi-piletikontrolle kirjutamise kallale kupatada. Aga tore on. Siis vähemalt alustame mõlemad samast helistikust ja parema jalaga ning lõpetame suht sarnasesse minoori. 

"... Ku ilmal nakkas valos, ku üüd umma liig ütsildasõ ja mõts olõ liig maha raotu. Ku järve är kuivasõ ja jõe kitsäs jääva. Ku kuu inamb pilvi takast paistai. Ku päiv inämb silmi lämmistai. Ku naar inamb huuli nink suudluisi ülõs leiai ja silmanurgah palas nukrus nink sa kaet õnne silmapiiri puule ja mõistai kuis olla või miä tettä. Ku miil innõ ühtainsamat nimmõ mäletas ja hüüas: Valli, Valli, Valli... Siis piat minõma. Siis tulõ minnä silmapiiri mano, kuni joht säält alla sattõ ja olõiki sinno inämb olemah." (Ikka "Petserimaa igatsus", vanaesä vaim.)

Üks õnnelik hommik ja tagasivaade matkaradadele

Täna oli üle hulga aja üks õnnelik hommik. Sõime kenasti torti ja oli üldse väga rahulik olla. Tordivalik oli ka väga võluv. Usun, et Tegelasel tuleb tore retk sõprade juurde. Ta näeb oma juuksesalguga järjest stiilsem välja. 

Lõunaks sain oma teise annuse igavese elu eliksiiri kätte. Täpsemini küll õlga. Kõrvalnähud võivad eelmise korraga prognoositavalt sarnased olla nagu õde hoiatas. Seega - homme, ülehomme tuleb läbida paracetamoli kuur:-) Aga tegelikult - mul poleks ka midagi selle vastu, et humaansema ühiskonna nimel kõrvad kuklale sõlme siduda. Pean ennem siiski uued prillid ära tellima. Avastasin viimase poolaasta surnuid silmitsides, et tumedad raamid mõjuvad kirstus lamades änksumalt. 

Vanaemaga tundub kenasti minevat. Peangi õhtul laule hakkama vormistama. Kolm tükki on olemas. Ühest lõpuloost on ka fraas, aga eks me homme arutame lavastajaga, et mis ja kuhu ja mida tarvis. Loodetavasti kõik ikkagi kulgeb ja kui taevas tahab, siis äkki saan selle eest isegi raha kunagi :-) Muud lepingud sain täna korda. Selles suhtes pean nüüd vähemalt augustini vastu, aga mis sealt edasi saab? Rammin jälle kirikukatust või ajan näpud Piibli vahele. Programm näeb ette, et Piibli vahelt võtan vaid viimaseks süstiks:-)

Aga just süstimast tulles avastasin, et linnas käis vilgas ehitustegevus. Väliterrassid löödi läikima. Isegi Slaavi köök oli oma võluva väliterrassi juba avanud. Kui mul oleks kasukas seljas olnud, siis oleksin seal kindlasti portsu pelmeenidega oma magu üllatanud:-)

Aga linnas laamendab juba teist päeva tuul. 

Täna vist võtan midagi Bamboost õhtuks kaasa. Olen jala. Siis ei pea piima ostma ja hommikueine on ka ühtlasi olemas. Niikuinii matkast on veel toorvorsti ja Anneli karulauguplöga, mis viib keele alla. Täitsa Liisa karulaugupestoga võrreldav. Heh - see tuletabki meelde, et peaksin ka aurutatud leiba võtma. Nats imelik on lusikaga seda ollust endale sisse ajada. Niikuinii olen juba paks, aga õnneks saatis jõusaal kirja, et nad ootavad mind külla.  

Tööl loeme Rosenholmi. Kahtlane teema. See tähendab, et tekst ise on täitsa talutav, kuigi - dinosauruse kirjutatud ja koopaseina hiroglüüfides. Seda enam peaks seal olema mingi tõlgendusmoment või kontekst? Kui seda jälle 1:1 teha, siis... Aga mida mina ka tean. Ilmselt ma hakkan ikkagi teatri jaoks liiga vanaks jääma juba. Aga õnneks on mul varuplaan idanema hakanud. Sügisest üritan vaikselt ka kooli minna - ja seekord õppima. Aga näis. See on ka minu saladus. 

Kuna Peetri matkapiltidel oli pöörane menu, siis lisan siia ka pisut matkaatmosfääri. Ehk mõned süngemad polaroidid. Võhandu jõest, meie ägedast seltskonnast, raftidest ja atmosfäärist - mille Peeter on piltidele püüdnud. Ja vist ühe ka Anneli? 

Sellel pildil sööb Paks poiss ära kõik matkakaaslaste supi. Aga tõesti sai hea raguu! 

Ja siin siis kõik see maailm, mis minu ahastele fotodele ära ei mahtunud. Tee, mis tahad, selles on oma singulaarne taju. Ma arvan, et Hawking oleks üsna "sillas" olnud, kui ta me paadi taga ratastoolis kaasa oleks loksunud. Kuigi ka tema kulp on nüüd kahjuks juba aastaid nurgas rippumas.

Ühesõnaga - sai nutta ja sai naerda. Lõpetamegi siis sellega matkateema, et...