Pühapäevad on igavad

Pühapäevad on ilmselt kõige aktiivsemad päevad mu elus üldse. Hommikused kirikureisid on tavaliselt alles eelsoojendus. Pärast seda täitub päev kuidagi automaatselt tuhandete tegemistega. Mingist perioodist liitus mu pühapäevade lahutamatuks osaks Märten ja eile siis soendasime selle vesi-vendluse taas üles, mis meid talv läbi kirvega Neeruti järve äärde heaoluhormoone vallandama meelitas. 

Aga tõelised suvitus-saksad ei piirdu ju vähema, kui Võsuga. Allapoole Võsu randa ikka meiesugused papist poisid rannahooaega avama ei kipu. Märten siis pildil paksu poisi paremal õlal. (Onu Heino ütleks muidugi, et panin õla alla! Aga mina ei ütle.)


Vesi oli hämmastavalt hea. Oma töö tegi muidugi ka päike. Veest väljumine tundus soe ja südamlik nagu emadepäeva-embus loojalt eneselt. Ilmselt ka sama märg, kui sündimise ime. Siiski - talvised ja suvised heaoluhormoonid vallanduvad erinevalt. Ise eelistaks talviseid rohkem. Eilne päike oli kuidagi eriliselt aktiivne. Ilm tundus rohkem selline - eestlase keskmine jaanipäev, aga lihtsalt vihma ei sadanud:-) 

Emadepäevakontsert oli ka kummastav. Veider oli nii palju inimesi sedasi koos näha. Kõik 150 lubatut olid kenasti kohale tulnud. Margus alustas kontserdi konfereerimist ikka tundega, et vana õhtujuht pole mitu kuud rahva ette pääsenud. Aga tegelikult olid kolm muusikakadeemikut kolmekesi hea täiendus üksteisele ja emade päev sai püütud, päästetud ning puhtakski pestud. Lõpulaulule oli isegi täitsa veetlev rektor Peebu üleskutsel kaasa joriseda. Tegelane ei virutanudki mulle küünarnukiga ribidesse:-)

Õhtuse meelelahutuse puhul konkureeris vaba õhk vaba õhuga. Koss või tantsimine? Ma isegi ei hakka kommenteerima. Terve selle õnnetu kadunud aasta on korvpall kuidagi teisejärguliseks taandunud. NBA finaale veel vaatasin, Euroliigat ka mõnd mängu. Kohapealse liiga mängudele lubati paar korda isegi hajutatult saali, siis suunati inimesed igaks juhuks kaubanduskeskustesse tunglema. Ilmselt mingi kaval profülaktiline nõks, kui nüüd küüniline olla.  Tantsimine oli igal juhul juba mitu kuud keelatud olnud ja kuna eelmisel pühapäeval ikkagi ei jõudnud, siis polnud isegi kerget kiusatust seda vahele jätta. Ja tegelikult oli see väga õnnestunud valik. 

Tõesti - iga päevaga hakkab järjest rohkem tekkima usk, et see õudus lõpeb. Aga küllap homme tulevad jälle valitsuse otsused, millest keegi peale valitsuse enda aru ei saa. Võib olla mõni hotentoti keele eriteadlane ka. Kuigi - ega meile niikuinii kohe ei öelda, mida otsustati. Viimased kuud on kogu aeg selline tunne nagu väikesel Martinil "Käopesast", kes telekavaatamise keelu peale ahastab - "Kurat, kui nad meid täna surnuks pommitavad ja me uudiseid ei kuule, siis saame sellest alles homme teada!"

Aga jääme positiivsuse juurde. Isegi ajal, mil see diagnoosina  sõbrale soovitatav pole. Lõpp on lähedal ja vaesel ajal on tunneli lõpus isegi rong valgus:-) Elame veel, kuni vastupidise kohta ümberlükkamatud tõendid puuduvad! 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...