Kummaline, aga Hiiumaa on viimane asi, mis mulle tavaliselt Dagöga assotseerub. Jah, ma tean küll, et just seda ta tähendab saksa keeles. Või rootsi keeles? Ilmselt siis ikka rootsi keeles, sest tegelikult olid ju saared Rootsi mõjuväljas? Kuigi... Ikkagi olen näinud ka Kuressaare lossis hilisemaid kaarte, kus Hiiumaa koha peal Dagö? Ok - google ütleb, et mõlemas keeles. Jäägu nii! Asja sisu see ei muuda. Maailma veerel - jääb kehtima. Ja just maailma veerel Dagö minu kultuuris oma tasakaalu hoiab.
Kui oled lapsena raudteerööpal püüdnud kõndida, siis Dagö on just midagi sellist. Hoia tasakaalu ja kõnni kinnisilmi sada sammu - meil oli selline mäng lastena. Kui me just paukpadruneid seisvate rongirataste alla ei toppinud, et siis rongi liikumahakkamisel kuulata, kuidas taevas kaela kukub. Aga kindlasti meenub ka Williamsi "Elamiskõlbmatuks tunnistatud", kui see tänapäeval veel kellelegi midagi ütleb? Ma saan aru, et kuulun ka juba rohkem kriidiajastu lõppu, kui dinosaurused keksu ja kula mängisid :-) Viiskend - youth is end!
Õigupoolest on Dagö päris omaette maailm. Lauri ja Peeter Rebase maailm, kus mänguline sõnasonim kohtub vaimuka muusikaga. Kõige ägedam, et tänu Kristjanile olen ma seda muusikat ka seestpoolt kuulama hakanud ja seda juba Jüri palgipillil talgukaamera ees maha ei mängi. (Olgu tal või sada saagi käe otsas rippumas!) Dagö muusika on tehniliselt ikka kuradi nõudlik. Iga pillimehe käes ta ilmselt naljapärast kõlama ei kipu. Muidugi - pro on see, et välja kostab nii lihtne ja klaar. Aga proovisin kidra peal... Sahk on juba rütmilises mõttes paras Newtoni binoom nagu Toomas ütleks.
Ühesõnaga - eilne õhtu möödus Dagö spotifysse kolimise tähe all. Samas - ega tekstid end ise ei kirjuta. Petserimaa igatsus hakkabki sadamasse purjetama. Täna veel lõpetan ja homme toimetan üle. Siis reedel saan Triinu ja Helenaga kokku ning vaatme kõik korra koos üle. Hea tekst jääb alati lahti. Aga eile sain mõndagi paika. Ja täna hommikul suutsin üle hulga aja jälle kella 4-st tõusta.
"VALLI : Paul. Ma taha sulle üülda, õt... Sjoo olõ väga ilos, et sa mullõ helüstat. Sjoo kõik, et sa olõt ja tahat ja igatsõt minno. A ma karda, ma saaih sullõ tuud kõike pakku, mis sa tahasi. Ma elä nüüt Viljariga kuuh. Mul om kõik hüa, mul om kõik häste. Mulle iks varõmbahe miildüs, ku sa saadi mullõ naid luulõtuisi... Mulle miildüs, et ma olle so silmih ihaldusväärnõ naanõ. Aga mullõ miildüi, õt sa tahat mo kõrval saista, ku miis. Mul om juba miis. Saai ma sullõ tuud pakku. Tuuperast olõs parõmb, ku sa mullõ rohkõmb helüstai. Sis olõ sul hindal ka raholikum. Parõmb. Sis sa saa minust müüdä. Sis sa inamb igatsõi minno. Sis unustat ütõ veikokõse Valli, kia lukõ sääl rongih aokirja. Unustat mu´ ja kõik muu, mis minno Petserimaaga seo."
Oi, mulle meeldib see vahend, mille kaudu see suhtlemine Pauli ja Valli vahel käib. Muidugi ma ei lobise välja. See on klassika. Ma ei teagi kust see tuli. Aga kui me Helenaga otsisime seda vahendit kunagi alguses, siis ükskord lappasin oma messingeri läbi ja leidsin sealt ühe vana sõnumi, mis polnud kustutatud. Ja kummaline, kuidas see päev kõik meelde tuli. Üks hääl ja helü hoiab meid rohkem alles, kui tuhat sõna või pilti.
"VANAESÄ VAIM : A mis tuust!? Sjooperäst saai kõnõlõmata jäia kõik! Ku armastat, siis olõi tähtüs, et ta sukka tulõ maailma lõppu vai silmapiiri taadõ ja kukus säält sukka kooh alla... Ku armastat, ku tõeliselt armastat, sis olõ sullõ tähtüs, et tal kõik häste lätt. Siis ole tuu kõge tähtsamb asi maailmah! Ku sa õks armastat? A kõgepäält tulõ taad üülda. Armastust saai õhust lukõ! Armastus õlõi aabits!"
Siin nüüd sõidavad Dagö ja Petserimaa igatsuse suusad risti. Armastan sind kaugelt on hoopis kolmas maailm. Aga muidugi ei pääse me setodest, Eestist, piirist ja kontrolljuunõst! Eesti ja Setomaa suhetest. Kui Paul pakub Vallile uut katust majale.
"VALLI : Miä kõike vahtsõt olõi tarvih! Kõik võinu vahtnõ olla. Tarõ ja lavva ja hamõ ja... Maa... Maa võinu taas vahtnõ olla´. Vahtnõ Setomaa. Vahtnõ Eesti. A olõi kiäkil tarvih vahtsõt Setomaad. Eestlasõ tahai vahtsõt Setomaad. Eestlaisil olõih tarvih vindlast surki´! Vindlanõ vihästas ja nakkas taplõma! Sa eiski ütlõt, et olõi määnestki piiri. Olõiki´! A mis tuust? Mi õks olõ Vinnõmaa. Mi olõi inämb eestlasõ, mi olõi vindlasõ... A kiä mi sis olõ?
PAUL : Mi olõ setod!
VALLI : Olõi määndsõidki setosih olõmah! Säälpuul, Eestih, viil olõ mõni... Sääl olõ ka Seto suitsusann Euroopa kultuuri kaitsõ all. A siihpool olõi. Setomaa olõ puulik maa. Setomaa olõ, ku lamõmaa... Teda olõi olõmah, a õks inimõse kõneleva taast.
PAUL : Vahtsõt valitsust olõs Eestih tarvis!
VALLI : Olõi Eestih määnestki vahtsõt valitsust tarvis. Sjoo kõik om müüdah ja tulõi inamb tagasih. Setomaa oll Eesti. A inämb olõi. Tiät, mida olõs vahtsõt tarvih? Suhtõid... Suhtõ võinu vahtsõ olla. A olõi! Maa võinu vahtnõ olla! A olõi. Inne tsärahsniku´ olõ õga kõrd vahtsõ, ku nakkat karbist võtma. A tuud sa tiät eiski.
PAUL : Jah, tsärahsniku pia iga kõrd vahtsõ olõma. Muidu saai tuld pliidi allah.
VALLI : Jah. Tsärahsniku pia vahtsõ olõma! A Setomaa ja katus - piaih´."
Jääb juba mulje, et jutustan siin kõik ümber, aga tegelikult - lõpusaladusele ei saa keegi ikkagi ennem hambaid taha, kui pähklitangid peos. (Loe: pilet ostetud.) Ujusin sellest ettereetmise praamist mööda, mis mind vahepeal häiris. Ja tegelikult on sel lool ka Dagöga väga palju pistmist. Esiteks - elab Petserimaa igatsus samuti oma elu Eesti jaoks "katõ ilma veere pääl" nagu Hiiumaa ja Dagögi. (Kui ma õigesti mäletan, siis Dagö esimese plaadi väljaandjat tuli ka tsärashniku-tulega taga otsida.) Teiseks on Dagö "Sahk" ja "Setomaa igatsus" minu maailmas väga ühes lähtepunktis avastatud ning sageli panen selle loo peale, et edasi liikuda. Näis, kuidas Mari Kalkun seda murdma hakkab:-) Kolmandaks - Kristjani kaudu on minuni jõudnud mõte, et Lauri ja Ülle tahaks teatris midagi koos teha. Ülle käest kuulsin, et mõte teda tõesti võlub, aga nüüd pärast Sahka ja Petserimaa igatsust on mul sild nende kahe maailma vahel olemas, kuhu see kõik kummalise vikerkaarena suhestuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar