Ainult südamega näeb

Mõnikord mõtlen, miks me häbeneme lihtsat kujundlikkust? Eile näituse avamisel hüüatas R.R. Rihole vahele, kui too kunstniku meremaalidest kõneles, et  - Nii merine meri! Kui vaatad, siis saavad jalad märjaks! 

Selles kontekstis oli päris armas. Seda enam, kui olin maalid ennem ka ära vaadanud ja tõesti olid sellised "müstilised"! Kuigi Eisma kandis elav kunstnik, siiski oli piltidelt raske põhjarannikut ära tunda. Mida seal ilmselt eriti ei olnudki nagu hiljem selgus. Pärast Uutmaad ja Sagritsat tundus see hoopis mingi teine maa ning meri. Aga seda huvitavam oli. Tundub, et elu hakkab uuesti pihta jälle. Olgu siis esimene pääsuke merikotkas:-)


Õhtul hakkas vaikselt palavik kruvima. Istusin, kuulasin Dagöt ja akna taha lendas jälle "see" vares. Mul on miskipärast karvane tunne, et tal on Dagö muusikaga mingi oma kalkun kitkuda? Ilmselt on tegemist mõne konservatiiv-kriitiku reinkarnatsiooniga, kes kükitab oksal ja igatseb, et sajandivahetus algaks uuesti.  Igal juhul on see juba kolmas kord, kui panen kodus Dagö käima ja siis tüüp istub akna taga oksal nagu oleks pileti ostnud ja puha. 


Kuigi, ega varestel ja mandarinidel on põrguraske vahet teha. Kõlagu pealegi rassistlikult, aga minu jaoks on nad kõik kaunis sama nägu nagu kõrvitsad ja melonid. 

Öö viskas palavikku nagu Värnik parimatel päevadel oda. Hommikul pidin ikkagi ema juures ära käima. Muidu oleks vanainimesel suur shopingupäev kõik raisus. Põllud olid hanesid täis nagu loojal oleks kõht lahti läinud. Kui auto kinni pidasin, et neid pildistada, siis kappasid kõik kohe jooksuga teise põlluserva. Aga kuna ma niikuinii linde ei jumalda, ei taldrikul veinikastmes, singina ega ammugi veel kuskil põllul teraviljasaaduste inflatsiooni kergitamas, siis kuulub minu süda selles sõjas põllumeestele. Samas - ei oska nende lindudega ka midagi arukat peale hakata? 

Tagasiteel, kui palavik hakkas juba kriitilise piirini tõusma, märkasin tee ääres esimest hallutsinatsiooni. Kraavipervel seisis üksik purk mahlaga? Ma oletan et mahlaga, sest Toomiku kohta tundus see liiga "vedel kunst" ja maitsma ma ei hakanud. 

Tegin ka igaks juhuks pildi, et kui kodus purk veel pildil alles on, siis arstile ei helista. Lõpuks on temagi vaid inimene.  Ja nüüd ma krõbistangi siin tablette, endal selline säilivusaja ületanud ploomikompoti olek sees ja nägu peas. Aga tundub, et purk on endiselt täitsa olemas. Ilmselt on siis tegu purgipostiga ja ma ei näe veel ikkagi hallutsinatsioone. 

Igal juhul pole mingit tuju midagi teha. Homme proovin uuesti. Mõnel päeval lihtsalt ei jaksa ruloosid akna eest ära vedada. Matkaasjad on ka veel laiali põrandal. Nõud pesin siiski ära. Ja pesu. Mis teha, kui oled korraga nii kuum kutt, et 36 kraadi on eilne päev.

Homme õnneks enam aega põdeda pole. Siis saab edasi liikuda. Olen avastanud, et haiguse raskusaste on pöördvõrdeline võimalusega seda põdeda. Seega - rohkem tegutsemist ja siis silkab kuum kutt palliplatsile ning paneb pealt. 

Trombide jaoks on sel nädalal veel liiga vara. Nemad pidid alles nädala pärast näole andma, aga tõenäosus olevat väga väike. Mõni üksik miljonist. Ja kuna mul lotomängus niikuinii ei vea, siis... Ega ma eriti ei muretse ka. Lõpuks - mis see ruloode taga kükitamine suurt etem on, kui surm? Kuigi juunis-juulis on see hoopis midagi muud. Juunis-juulis mõtlesin, et teibin suure akna musta kilega kinni. Ikka see loll päike. Ei. Me ei ole vahepeal sõpradeks saanud. 

Kujutan juba ette - must kile akna ees. Rulood all - ärkan vara-vara. Kirjutan lõunani. Siis magan ja õhtul jätkan. Öösel hiilin korraks välja, kui keegi mind näha ei saa... Kuigi suve silmad on selja peal. Kindlasti ei kuku see muidugi nii hästi välja nagu ma praegu unistan. Tahtmine on taevariik, saamine - ikka jalaga persse. 

Avastasin just, et ka Vananurmel on lõpus Paul haiglas. Alateadvus suudab ikkagi veel vinger-bussi-piletikontrolle kirjutamise kallale kupatada. Aga tore on. Siis vähemalt alustame mõlemad samast helistikust ja parema jalaga ning lõpetame suht sarnasesse minoori. 

"... Ku ilmal nakkas valos, ku üüd umma liig ütsildasõ ja mõts olõ liig maha raotu. Ku järve är kuivasõ ja jõe kitsäs jääva. Ku kuu inamb pilvi takast paistai. Ku päiv inämb silmi lämmistai. Ku naar inamb huuli nink suudluisi ülõs leiai ja silmanurgah palas nukrus nink sa kaet õnne silmapiiri puule ja mõistai kuis olla või miä tettä. Ku miil innõ ühtainsamat nimmõ mäletas ja hüüas: Valli, Valli, Valli... Siis piat minõma. Siis tulõ minnä silmapiiri mano, kuni joht säält alla sattõ ja olõiki sinno inämb olemah." (Ikka "Petserimaa igatsus", vanaesä vaim.)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...