Kirikureiside hooaeg on avatud

Mu 90 aastasel emal on selline süsteem, et kui ta pühapäeval kirikusse ei saa, siis on  nädal rikutud. Ja rikun seda muidugi mina. Pigem on ta valmis loobuma nädala sees shopingupäevadest, sest süüa ju ikka saab. Kindlasti poleks tema elukogemusega naisterahval probleem mõni tänaval hulkuv tuvi vardasse ajada või midagi. See ei tähenda, et ta neid ajaks - tuvisid siis vardasse. Ei. Ta saab täiesti regulaarselt ja nõuetekohaselt süüa, aga lihtsat - kirikureiside paus on tema jaoks kindlasti suurem katastroof, kui paar söögikorda vahele jätta. 

Niimoodi olen ma siis viimased paar-kolm aastat endale enamasti igal pühapäeval toredat samariitlaslikku tegevust leidnud. Ja ma üldse ei virise. Lapsena, kui ma mingid eluaastad "pidasin vajalikuks" haiglas veeta, sõitis see väsimatu naine peaaegu iga päev korra ka minu juurest läbi, kas siis hommikul või õhtul, lõppematu töö kõrvalt. Eks nüüd on siis minu kord:-) 

Koomiliseks muudab kogu selle asja sinna juurde käiv tseremoniaalsus. Vajadus teha nägu, et äkki seda polegi tarvis? Igal pühapäeval, kirikureisidelt koju sõites hakkab uuesti pihta jutt - ei tea, kas järgmisel pühapäeval ikka läheme üldse... Nüüd sai käidud ka ja üldse, nii vara algab... Ma ei ütle siis veel midagi. Esmaspäeval-teisipäeval on ka kõik rahulik. Kolmapäeval on meil tavaliselt shoping, kui ma sõidan tema juurde ja siis shoppame kõik kohalikud kaubanduskeskused läbi. Pärast seda on ta mõnda aega oimetu ja arutab endiselt, et äkki siis pühapäeval polegi tarvis sõita. 

Neljapäeval muudavad tuuled suunda ja aktsioon algab. Reedeks on tal juba kamp kokku aetud, kes kõik samuti tulla tahavad või pärast koju saada. (Kirik on Tapal, ema Tamsalus ja mina Rakveres - selline lõbus logistika:-) Reede õhtul või laupäeval helistab ta igaks juhuks veel üle, et kas kõik on jõus. "sünkroniseerime kellad" ja pühapäeval  hakkab kõik otsast peale - ei tea, kas järgmisel pühapäeval üldse lähemegi:-)

Täna oli probleemiks kellaaeg. Kuna piirangute ajal legaalseid teenistusi ei toimunud, aga inimesed said 9-10ni kirikus viibida, siis polnudki hullu. Aga nüüd hakkas jumalateenistus miskipärast kell 7.30. See tähendas, et ma pidin juba 6.30 Rakverest välja sõitma. Mind ei ole vara tõusmine kunagi häirinud, aga ema arvates pidi ta täna sekkuma. Autos kuulasin ta toredaid arutlusi, kuidas ta veel ütleb õpetajale, mida ta sellest varasest teenistuse algusest arvab ja et päris nii need asjad ka ei käi.  Aga kui me kirikusse jõudsime, siis muutus suur vabadusvõitleja Che Gevara sekunditega madalamaks, kui Inglismaa muru. 

Ja nüüd ma siis istun kiriku vastas parklas ja ootan. Tunnike on veel, siis kuulen jälle koduteel mõtteavaldust, et äkki järgmisel pühapäeval ei peaks minema... :-)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...