Inglid nutavad. Või pissivad? Ega ma nüüd kindel pole, kas mu juuksed on märjad inglipissist või -pisaratest. Aga märjad nad on. Tahtsin enne tööpäeva algust lipsata läbi Kristoferi onni juurest.
Kristoferi onn on midagi sellist, mille kohta ma tahaks öelda - minu linn, aga kahjuks ei saa. Kristoferi onn tõusis teemaks, kui möödunud nädalal ilmus VT lugu Krsitoferist, kes oma naabrionu Martiniga ehitas Mõisavälja linnaossa väikese süütu onni. Nädal aega hoidis Aivar meid kursis, kuidas lood Kristoferi onniga on? Täpselt Tegelase sünnipäevaks tuli teade, et Kristoferi onn võib alles jääda, aga...
Kuidas mulle need "agad" ei meeldi. Jõulude eel jalutasime väikese seltskonnaga mööda meie Vallimäe uut vabaajakeskust. Kõik oli väga kena ja külalistele huvitav, kuni ühel hetkel - kuidas kurat me oleme muutunud linnaks, mis meenutab pigem Orwelli romaani, kui Viidingu luuletust? (1984 versus Ühes väikses Eesti linnas...)
Ükskõik kuhu me pilgu pöörasime - kõikjal jälgis meid suur vend ja hoiatas: ära kelguta, ära toida parte, ära kiigu installatsioonidel, ära puudu, ära liigu... Ainult peeretamise kohta polnud ühtki hoiatavat silti? Või me lihtsalt ei märganud seda? Olen selle üle vist ka varem virisenud - õigupoolest on blogi nimigi linna "kelgumägedelt" laenatud.
Aga onni lugu on banaalne: Kristofer ehitas koos sõbraga endale onni. Kahjuks polnud Kristoferil oma maalapikest hinge taga nagu Laksi Tõniselgi ja onn juhtus kerkima linna maa peale. Kohe hiilis kohale hooliv ja armastav Rakvere, kes ei suutnud vaadata kuidas tuhanded linnalapsed Kristoferi onnis tunglema hakkavad, endal käsi, jalgu ja kaelu otsast murravad, neerud ning südamed teravate ogadega läbi torkavad ja hukkuvad hordide kaupa! Surevad saadud vigastustesse või vähemalt invaliidistuvad. Siiski otsustas linn oma samariitlase mainega riskida ja lubas onni alles jätta, tingimusel, et Kristofer selle lukustab.
Pildil siis insenerid ja ehitajad Kristofer ja Martin. Pildi autor seekord Ain Liiva. Ma talt luba muidugi ei küsinud, aga kui ta kobisema hakkab, siis ma lähen pargin tema lemmikkohta oma auto - VT akna alla. Hommikul suhtlesime, küsisin onni kohta ja et kas on tarvis, et pargiksin oma auto jälle kollasele joonele - siis saatis ta pildi hetkeolukorrast. Ja sellise emotikoni, kus hiinlane naerab pea viltu ning silmadest purskub riisiviina. See pilt siis ka, mille Ain hommikul saatis. Selle kohta ka ei küsinud luba ja lõpus tuleb veel üks pilt, mille kohta luba puudub, aga kuna Ain mulle meeldib, siis ilmselt isegi mainin talle:
Aga tegelikult on see lugu ise väga armas. Ja millest võiks üks linn rohkemast unistada? Kui Mõisaväljal elab selline poiss ja selline naabrimees. (Siin siis kõige kodusem vaade, mida suutsin selles linnaosas leida. Peale onni enda muidugi.)
Ma saan aru, et Rakvere geograafiline positsioon ei võimalda siin üle oma varju hüpata. Me jääme alati väikeseks Tallinna äärelinnaks, mis üritab samal ajal olla ka maakonnakeskus ja teeselda kaasaegsust, aga nagu Romain Rolland hüüatas juba üle 100 aasta tagasi: Taevas, kaitse meid meie kaitsjate eest, oma vaenlastega saame isegi hakkama!
Jumala eest - Rakvere, mina küll palun: ära hooli minust nii tapvalt. Ära armasta mind surnuks nagu Dostojevski Idioot. Tegelikult ka - tahtsime parimat, aga välja tuli jälle Lasnamäe!
Siiski - et lõpetada positiivselt - kindlasti virutan ma selle loo samuti enda suvistesse töödesse, sest sellist õnnelikku nägu ei saa kohe kuidagi unustada. Foto autor jälle Ain:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar