Eesmärkmiku ülistuseks

Hommikul pälvis fb-s mu tähelepanu "eesmärkmiku" nimeline kaubaartikkel, ilma milleta inimkond ilmselt kohe-kohe käed puusa paneb või vähemalt välja sureb. Olin seda varem mingiks eesnäärmega seotud päevikuks pidanud ja ei süvenenud. Oma viga. Kohvi kõrval sain siiski niipalju küüned fb ukse vahele ja mu vaimusilmad pimestas kogu tõde eesmärkmikust!   

Selgus, et see eluliselt hädavajalik ja argipäevades vältimatu aksessuaar on hoopis olulisem nähtus, kui eesnääre üldse olla saabki:-)  (Tõe huvides - eesnäärmega on seal vähem pistmist kui karulaugul krokodilliga.) Kõigi kurvastuseks võin siiski kohe välja plartsatada, et - ei! Ma ei hakka pidama ees-blogi! Ees-booki ega ammugi mitte ees-päevikut! 

Miks ma sellisest tähelepanuväärsest nähtusest siis üldse kirjutan? Sest ma tahan eespäeviku loojat tänada. Ilma temata oleksin olnud parajas perses. 

Olen viimasel ajal püüdnud järjest rohkem jõuda jälile, et kuidas tekivad loomingulised lahendused? Kuidas see juhtub, et ühel hetkel kõik segadus järjestub ja korraga peas valmis saab? Isegi siis, kui end täis ei joo. 

Eile pusisin õhtul kenasti Petserimaa lõpu kallal, olles kurguni paracetamooli täis topitud. Aga head palavikku ei tohiks raisku lasta! Poleks ma end ära uimastanud, oleks ma voodis unetult väherdes saanud selle kõik juba öösel läbi mõelda, mis täna hommikul tänu eesmärkmikule mu peas plahvatas nagu tünnitäis dünamiiti. 

Sõitsin just tanklasse, eesmärkmik kõrvade vahel kummitamas. Teadsin, et Paul satub haiglasse... Aga mille kuradi pärast? Infarkt on igav, seedeprobleemid - piinlik. Kopsupõletik - põhjendamatu... Eesmärkmik viis mõtte eesnäärmele... Kuna see tundus juba nii halb, et tankla asemel oleks olnud targem tapamajja sõita, siis tiirutasin natuke linnas ringi, et see kuradi eesmärkmik kõrvade vahelt välja tuulutada.  

Nii lähedal ja nii kaugel  see kõik tegelikult oligi! Üks paik viis mõtted mujale ja üks mõte viis teiseni ning korraga rullis kõik selle loo esiklaasile lahti nagu maakaardi. Oleksin äärepealt ühe bemmi tagatuled siledaks sõitnud. Pidasin auto kinni, lugesin kõik selle rea kenasti diktofoni maha, mis mu silme ees esiklaasil kirjas oli, hingasin kergendatult ja sõitsin tanklasse. 

Loomulikult oli see kõik nii kuradi lihtne! Ja ma tean, et alati tuleb küsida, et miks? Miks Paul üleüldse peaks lõpus haiglasse sattuma? Kas eesmärk on see, et ta haigestub või on juba haige? Mida ta põeb... Millal ta oma tõvest teadlikuks saab? Millised on sümptomid...

Tagantjärele ei oska muud mõelda, et kui kuradi loll ja pime ma teinekord olen. Kõik on kenasti endal kirja pandud, ole ainult inimene ja loe see läbi, mida kirjutanud oled! Ja millest see kõik hommikul algas? Eesmärkmikust! 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...