Kured kodus, kevad kannul

Kured on tagasi. Lubasin kunagi Margusele, et saabun koos kurgedega, aga ometi jõudsid kured ette. Peab siis neljapäeval Raelasse sõitma. 


Tegelikult on tore temaga kohtuda. Pealegi lipsan siis venna juurest ka läbi. Äkki saan saunagi, mis oleks keskmine lotovõit. Kuigi jah, ei pea nüüd vanas eas kohe end lolliks unistama :-) 

Seal, Marguse kuuri all, on lihtsalt hea istuda. See kõik on nii kuramuse ligadi-logadi, sassis ja juhuslik nagu juulikuu... Kuigi tal endal on tohutu süsteem, tema enda arvates:-) Tegelikult on see hoopis vist kõigi nende inimeste nähtamatu kohalolek, kes seal istunud on, mis mind võlub. Nagu Meka. Vanades meestes on mingi rahu. Mitte, et ma rahust puudust tunneks, aga Marguse rahu on hoopis midagi muud. See on loobumiseta leppimine... Ja leppimist oleks mul hädasti tarvis. Juba pool aastat on sellest kõigest möödas, aga ikka ei suuda lahti lasta. Nagu poisike. Kuidas see oligi - tõeline kangelastegu pole mitte see, kui suudad suure eesmärgi nimel surma tormata vaid hoopis see, kui suudad väga väikeste eesmärkide nimel edasi elada. Loomulikult peab ellu jääma ja üks hea ning kosutav võimalus on minna Raelasse, kuulata kuidas vana mees kõik maa ja taeva tükkideks lahti krutib ja siis tagasi kokku kleebib. Ja ikka nii, et pilved päikese ja silmapiiri vahelt hõredamaks hajuvad. Võib olla ka natuke oma leppimisele ning hingerahule lähemale jõuda. Hakkan väsima sellest. Pool aastat on pikk aeg. Naer aitaks kindlasti, aga minu sahver on tühi. 

Käisin eile ema juures ja tagasiteel sõitsin jälle suurema ringiga. Viimasel ajal ei suuda enam muidu. Porkunis tekkis tahtmine korraks järve äärest läbi põigata ja keerasin sisse... Aga mu vana tee oli kinni. 



Ka suure tee peal oli päris palju konnalaipu. Ja kes ei laibastunud teel, need langesid kurgede saagiks. Ometi jõuab igal aastal ka sadu ja tuhandeid kohale. Mis vägi see on? Nende allaaetud konnade vahel põigeldes tundus nagu oleks ise üks neist... Teel, aga kuhugi jõudmata. 

Paar päeva tagasi käisin silmaarstil. Maie kupatas mu töötervishoiu arstile ja siis pidin silmaarstilt ka läbi põikama. Sain teada, et mul on "noored silmad". See tähendab, et mul on küll pluss-klaase vaja varsti, aga kuna plussid on nii väikesed, siis on võimalik teha nad märkamatult klaaside sisse, koos miinustega, nagu "noorematel inimestel". Mul oli kange kiusatus küsida, et kui vanaks ta mind siis õigupoolest peab? Aga niikuinii oli mu ID kaart tema käes ja küllap ta juba teadis, mida ta räägib. Nüüd olen ma siis ka meditsiiniliselt vanaks tunnistatud:-) Aga tõesti on nii tüütu igal pool kuulda udupeeneid vihjeid oma vanadusele... Hiljuti rääkis üks hea sõber, kuidas ta tuttav 55 aastane mees lambist lusika nurka virutas ja siis vaatas mulle otsa. Aitäh:-) Muidugi ma naeran kaasa ja tegelikult ongi see naljakas, aga jälle - see pole see naer, mida ma vajan. See naer jäi kuskile kaugele, möödunud suve lõppu ja oi kurja, kui see enam kunagi tagasi ei tule. Siis ostangi tsikli ja tunnistan end ametlikult nii vanaks, et ei suuda enam südamest naerdagi:-)



Kevadet on muidugi kõikjal tunda. Tol päeval, kui silmaarst mulle kirvega kõrvade vahele virutas, et ma vana olen... (Olen jah kompleksides.)  Siis oli keskväljakul kaunis kevadine drive-in avatud. Omamoodi on need piirangud ka vahvad. Inimesed on leidlikud. 




Peaks ka teatris peep-show avama. Näitlejad mängivad ümmarguses telgis ja 360 kraadi on seinte sees avad, kust saab piiluda. Sügisel teeme ära. "Tule piilu Vargamäe ellu". 

Tööd edenevad visalt, kuigi istun enamuse päevast laua taga ja vahin rulood. Paar päeva tagasi tõmbasin rulood eest, ei läinudki hullemaks. Ei tormanud hullunud tsellisti kombel tänavale räuskama. Aga paremaks ei läinud ka. Siis tõmbasin ruloo jälle ette.

Tegelikult peaks juba tuhinaga kirjutama, aga ükski lihas ei liigu. Mõtted on ühesuunalised nagu dioodid. (Olid need pooljuhid ikka dioodid?) Ja ma ikka ei saa öelda, et ma kuskiltotsast kahetsen seda kõike. Ei kahetse. Mis siis, kui elus enam midagi ilusat ei tule, mul on see vähemalt olnud. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...