Kui jalutamine ja lugemine on ainus, mida sa teha oskad

Käisin ema juures. Vana naljanina teatas, et tervis on vilets! Hallaluuja! Milline üllatus:-) Selle peale ise ei tulekski. 90 aastaselt on tervis vilets - kes sellist asja ennem on kuulnud! 

Tegelikult on tal seal päris hästi. Tuba oli mõnusalt soe ja pesu ta mulle pesta jälle ei andnud.  Poes on kaubad ümber tõstetud, siis ta on ilmselges segaduses. Näppis kõik asjad ükshaaval läbi, mis varem piimatoodete riiulis olid. Aga tal on näppimist seal veel kõvasti. Kindlasti on selle selli kaminasimss juba Nobeli preemiate all looka vajunud või lausa kokku kukkunud, kes selle välja mõtles, et kaupade ümbertõstmine suurendab läbimüüki. Aga ilmselgelt ei arvestanud ta sellega, et kui vanainimesed kõik kaubad ükshaaval läbi näperdavad ja nuustavad, siis väga vähesed inimesed tahavad tegelikult seda nähes midagi sealt osta praegusel ajal :-)

Kuna Petserimaa igatsus kasvab aina, siis olen nüüd juba iga kord kodus käies istunud ka isa juures, haua peal. Räägin, kuidas meil kõigil läheb. Pole temaga enam ammu rääkinud. Praegu on hea aeg. Kõik raske on nii kaugel. Sellest saab varsti juba 30 aastat. Uskumatu, kuidas elu kaob sõrmede vahelt ja kus mina siis olin :-) 



Mõnikord on tõesti tunne, et oled selline tükike kilet, mis tuules laperdab ja ühel hetkel puuvõrasse takerdub. See foto on tegelikult ühelt varasemalt jalutuskäigult. Oli suhteliselt närb õhtu. See võis XVI sajandi lõpul nii olla, et "elu on kui kõndiv vari...". Tänapäeva Shakespeare kirjeldaks me elu tuules laperdava kileribana. Tegelikult oleme kõik vaid juhuslikud kileribad, mis tuules kaasa laperdavad. Aga samas - ma elan! Ja seda polegi nii vähe.




Siin see ongi. Suur soe sõbralik kamp! Mäletan kooliajast, kuidas Ingo alati ütles, kui ta mõnest etüüdist konflikti otsis, mida seal polnud - te olite üks suur sõbralik kamp, aga keegi ei tahtnud midagi! Tol ajal ei saanud ma veel aru, et inimene otsis konflikti. Oleks ta siis seda poole sõnagagi öelnud. Aga samas - jah, ma möönan, et konflikt on teatris oluline, kuid mida vanemaks saan, seda rohkem hakkab atmosfäär endale olulisem tunduma. Meeleolu maksab. Ja see aknapealne kamp, seal Peetri ja Anneli maja vastas - see meeleolu maksab palju. See on terve lugulaul. Väikeste karvaste loomade Kalevipoeg. Või pojuke?




Tol õhtul sai üldse palju hulgutud. Ei oska enam midagi tarka teha. Loed ja jalutad. Tol õhtul nägi Arvo miskipärast selline välja? Mõtlesin, kas vabastada ta maskist? Aga siis hakkasin kartma, et äkki see muutub kuidagi sümboolseks ja pärast Arvoga juhtub midagi? Hiljem, kui ringiga tagasi jõudsin, oli keegi ikkagi Arvo päästnud. Või päästnud küsimärgiga? Aga ma nägin ka rohelise mantliga tüdrukut ja Ummit. Meil on Peetriga üks ühine sõber - Ummi, kes armastab linna peal meid tervitada ja öelda - "Ma olen sinu sõber!". Selle peale kordame me Peetriga alati, et meie ka. Oleme tema sõbrad. Temas on mingi turvaline soojus. Mingi kindlus, et maailm ei laperda homme tuules minema nagu tühi kilekott. Ummi on armas ja rahulik. Täna nägin Ummit esimest korda ilma jopeta. Jalutasin rohelise mantliga tüdruku järel Pikalt tänavalt alla, Koidula tänava poole, kui pärast kirikut keerasin alla-linna, Soolikaoja poole, kuhu põikas rohelise mantliga tüdruk. Kuulasin klappidest Saatpalu laulu - Üks minut enne päeva lõppu... Ja siis - järsku - kohtus mu pilk Ummi pilguga. Ta istus arvuti taga, märkas mind ja vaatas suurte silmadega mulle otsa nagu ma ei tohiks mingi valemiga ta akna taga seista. Tõstsin käe ja lehvitasin talle. Ta tõstis kohmakalt käe... Ja viipas vastu. Mulle isegi tundus, et ta pomises taas: ma olen su sõber. Igaks juhuks pomisesin samuti: ma olen sinu sõber ka. Rohelise mantliga tüdruk aga kadus selle põgusa hetkega kuskile. Mitte, et see oleks elutähtis olnud, aga ta kõndis kuidagi samas tempos, mis mina terve Pika tänava... Ja ta vilksatas kogu aeg kuskil kaugemal ees... Sellepärast ta vist silma jäigi. Ja tal oli nahast seljakott. Aga Ummiga suheldes kadus ta silmist. Milles iseenesest pole midagi kummalist. Ilmselt pidi ta minema Koidula tänava suunas. Aga Ummi puhul on see nii pagana hea, et on siin Rakveres keegi, kes on kogu maailma sõber. Nüüd siis jätkan Harari lugemist. Harari on muide kalade tähtkujust. Ta on kummaliselt sümboolsel kuupäeval sündinud - 24. veebruar, mis nagu me kõik teame on Rakvere Teatri sünnipäev :-)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...