ja homme jälle...

Tore, tore... Kukkusingi eile jooma. Tõmbasin terve pudeli rindu ja tekkis riivatu mõte kirikutorni ronida. Väljastpoolt:-) Teoreetiliselt oli kõik täitsa teostatav, aga õnneks on kiriku alumises servas, Pika tänava pool vaid üks traat, millest mina end vahekatusele vinnata õnneks ei jaksanud. Liiga paks poiss. Samas võis ka alkohol süüdi olla. Seega - kui Jumal joodikuid ei kaitse, siis teeb seda vähemalt kirikuehitusjärelvalve:-)  Tegelikult oleks ka päris plass kuskilt vahekatuselt alla prantsatada. Päris torni, tundub, et ma mööda seda sepistatud redelit, mis pildilt näha on, poleks ikka end mingi nipiga vinnata jõudnud. Mõnikord on hea, kui kaalud peaaegu sada kilo:-)



Aga kõiges on süüdi Marika, kes minu pärast preventatiivselt muretsema hakkas. Ju tal on ikka kõhutunne. Tegelikult äge, kui on ikka sõber. Pärast Heigo eemaletõmbumist olen arvanud, et mul enam polegi neid. Ja ega ma polegi kunagi mõelnud, et Marika on mu sõber. Siiski - kui keegi läbi viimase 20 aasta minust omakasupüüdmatult hoolinud on, siis raudselt tema. Ega väga head sõpra ei märkagi enne, kui tõsine häda käes. Ja ega ma hakkan sinna jõudma vist küll omadega. Peaksin tulevikus ka Marika  jaoks rohkem püüdma. 

Loomulikult sai ka Reigo eile pika-pika ja ennasthaletseva kõne vastu võtta. Jumal tänatud, et lobisesime. Viinapood pandi selle aja sees lukku ja luku võti murti katki. Ja selle tulemusel sain kenasti hommikul kõik alkomeetrid nulli puhuda, et ema juurde sõita ja ta süstima viia. 

Nüüd on mu 90 aastane ema ka surematu! :-) Küll ta raibe põikles ja põtkis, aga kui ma viimasel korral teda kirikusse viisin pühapäeval, siis pressisin talt välja, et kas on lõpp kirikureisidel või ta vaktsineerib end ära? Olen julm poeg, saan aru! Hea, et ta mind politseisse ei kaevanud - jõhkard-poeg jagab mentaalseid lööke, allapoole südametunnistust!  

Ta muidugi tegi alguses selle näo "nagu ei kuuleks". Kui lõpuks sellega vahele jäi, et kuulis (mul omad nõksud:-) ja see enam ei aidanud, siis tegi ta näo, et ei saa aru! (Tema teine nõks alati, ma tean teda ligi kümmekond aastat sellisena juba, selles suhtes olen temast alati 2 ringi ees.) Siis oli veel see nägu, et kas ma üldse temast ei hooli, et saadan vanainimese kindlasse surma läbi vaktsineerimise:-)! Väiksed pisarad ja nutt. Seda ta oskab "proolt" nagu Tegelane ütleks.  Ja siis - lõpuks leppimine ja valge lipp - pisaratest märg taskurätik. (Ok, ma olin natuke ka julm ja ähvardasin, et ta sõbrannad ei saa siis kirikust meie autoga tagasi, kui ta ennast ära ei vaktsineeri.)  

Täna oli juba päris lõbus - sai õe ukse taga tuttavatega kokku. Loba lendas nagu parv kurgi! Kõige lahedam oli muidugi see, et kohe pärast kabinetist lahkumist ja vaktsineerituna - hakati ukse taga kokkusaamisi kokku leppima. Nii surematuid tüüpe polegi ammu näinud.  Ma arvan, et nüüd venitab ta 110 vabalt välja nagu Narva maantee kiiruspiirang:-) Lubas mulle helistada, kui tal sitemaks läheb. Jälle hea põhjus mitte napsu võtta täna:-) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...