Matkamuhvid

Laupäeval matk. Kui nad mu ikka võtavad kaasa? Messingerigrupis olen ilmselt kõik ära tüüdanud juba. Aga mis teha, kui inimesel oma elu ei ole. Kogu aeg tööd teha ka ei jaksa. 

Igal juhul olen elevil. Inimesed! Suhtlemine! Rännak! Pakkimise kohta on muidugi hea meenutada Jeromit - Me ei peaks võtma kaasa asju, mida me kuidagi kasutada saaksime vaid asju, milleta me  hakkama ei saa. Ja Jeromil on õigus. Kõige hullem, et mul pole midagi jalga panna ja ma ei kujuta ette, kuidas ma drive in formaadis endale peaks suutma uued saapad osta, mis ei hõõruks mu jalgu kubemeni villi. 

Ja mul ei ole matti! Õnneks pean selle niikuinii ostma. Natuke naljakas hakkab juba igal hommikul tekki lohistada mööda tuba, et võimelda. Pealegi - tekk on liiga õhuke ikkagi, nii paks ma ka veel ei ole, et üldse enam konte ei tunneks oma polstri alt. (Praegu -5 kg alles.)

Eks siis täna kuuleb, kas mind on viljatu verbaal-vohamise tõttu grupist eemaldatud. Loodetavasti nad ikka kannatavad mu ära või siis seovad esimese toekama tamme külge, mis Võhandu jõekaldal silma jääb. Aga mul tõesti ei ole kellegagi eriti suhelda olnud. Ma pean suhtlema, muidu suren! 

Kõige hullem, et täna pean tööl ka käima. Üldse enam ei viitsi. Ja õhtul peab Petserimaa igatsusega edasi minema. Hommikul õnneks juba sain hoo sisse. Saangi päeval mõelda selle kõige üle... Huvitav on meenutada seda aega, kui mind vanaema juurde asumisele saadeti. 

Miskipärast mäletan kõige rohkem nõgestesse peitupugemist. Ja vanaema, kes teivas ühes käes ning seelikusaba teises mind mööda nõgesevälja jälitas. Karo oli vist koera nimi, kes tuli ja mu alati vanaemale välja andis. Loomulikult ei teinud ta seda meelega. Tema juudakeel, mis mu nägu limpsis oli ikka suurest sõbralikkuses soe ja hell... Aga ta lollpea ei saanud aru, et ma ei roninud vabatahtlikult nõgestesse peitu. 

Põhjuseid enam hästi ei mäletagi. Ja ega vanaemal alati põhjust tarvis läinudki. Kui samakas otsa sai, siis võis ta tuima rahuga vana pirnipuud klohmida teibaga. Teivas oli tal nagu käepikendus. Aga minu puhul - ilmselt see võivurr ikka oli, millepärast ma neid nõgeseid nii tihti pidin lähemalt tundma õppima. Kui sinna aluse peale näiteks tammetõrusid või kartulimarju pillasid, siis lennutas ta need kaugele-kaugele... Või siis mõnikord virutasin sahvrist midagi maitsvat... Karole ma ju pidin aeg-ajalt ikka mõne singitüki ära päästma. 

Aga muidu istus vanema õndsa näoga ikka õhtupäikese käes pingikesel ja õhetas. Mina ei mäleta, et ta õukat oleks tarvitanud. Kuigi eetri lõhn on sellest ajast tuttav küll. Minu mäletamist mööda trimpas ta ikka enamasti mingit sogast läga, mida ma ka ükskord proovisin, aga olin õnneks veel liiga väike, et hansa maitseväärikust hoomata. Ja eks see oleks ka natuke kentsakas olnud, kui vanemad mulle suve lõpus järgi tulles oleks meid koos vanaemaga õhtupäikesest õhetamast leidnud, silmad pahupidi. Ma pidin tollal kuskil  8-10-ne olema. 

Helena kirjutas kuidas tema tahtis suve lõpuks punast kassipoega saada. Siis käis karda segamas. Lapsele võis see tõesti tüütu töö olla. Aga kõige hullem oli tema mälestuses see marli pesemine, kus olid lehmakarvad ja nahatükid, mis lüpsi ajal udara küljest  piima sisse pudenesid. Mustad karvad valgel marlil... Nagu ta meenutas. Ja sooja piima lõhn. Aga kassipojani ta ei jõudnudki :-) Eks ma suvel küsin. 

Tekstiga hakkangi juba sinnakanti jõudma, kus saladust tuleb jagama hakata. Natuke ruttu küll tuli, aga eks ma õhtul vaatan üle. Mingi pööre on ilmselt kuskil vahele jäänud. Nii raske on neid vigu otsida ise. Aga õnneks on mul siin ka omad nipid tekkinud. Kui täna jälile ei jõua, siis hommik on alati klaarima pilguga professor. 

Kolm päeva veel - siis matkamuhvid! Kurat, kui hea on niimoodi tööd teha, kui midagi on oodata.