istume kunsti vabaks (ja sõidame ka:-)

Käisin ema juures. Päeva huumor oli, et ema kukkus kassas viina nõudma, aga kell oli alles 9 läbi pisut. Esimene hetk ei saanud ta arugi, et miks talle viina ei anta? Mis kord see siis nüüd on? Kas me sellist Eestit tahtsimegi! Siis tuli pettumus - ei saagi viina... Mis nüüd siis saab? Ilmselt ootas ta maailmalõppu, aga kuna seda ei saabunud, siis lubasin pärast kümmet uuesti proovida, äkki ikka antakse vanainimesele viina enne surma. Kusjuures viina oli vaja 0,1 liitrit ja kaela määrimiseks. Aga meil müüjaga oli päris lõbus. 

Tagasiteel tahtsin Teno käest kasemahla osta ja natuke Rinaldo teemal rääkida. (Kuigi ma ise olen ta juba enda plaanidest maha tõmmanud. Kui see nüüd ikkagi toimuma peaks, siis võib küll öelda: tere infarkt!) Aga Teno ei võtnud vastu ja ma ei hakanud metsa läbi kammima ning metsapuude käest uurima, et kustpoolt siin klaverimängu kostab ning ringi kappab viimane ükssarv? (Seega jääb ära ka pilt hobusest.) 

Sõitsin hoopis lapsepõlve rada pidi tuuleluud-kuusele külla. Eile oli ta Virumaa Teataja kaanepoiss (peaaegu). 


Aga aastad teevad oma. Üsna kummastav oli seal seista. Tuli meelde, kui Lembit mind kuskil 30 aastat tagasi sinna vedas. Kõik see müstika, mis luud-kuuse võra kohta kõneldi, kuidas kosmiline kiirgus tema geneetikat muundas. Või lausa tulnukad. Ja nüüd ongi - kutu-piilu. Järelikult ikka ei ole tulnukate töö:-) Tegin ka selfi temaga, et "kaks vana kändu", aga ma olin pildil nii paks, et puu ise ei paistnud peaaegu üldse välja. 

Tööl püüdsin natuke korda luua, aga kuna niikuinii pean tekste lugema, siis lähen parem koju ja loen õhtul pärast trenni. Niigi ühel ööl lugesin siin noortekaid peaaegu kella kaheni. Üks oli isegi üsna hea - Südame õige kuju (Jenn Bennet), aga taas - natuke kauged teemad ja mõjus on just kirjanduslik laad, see eneseiroonia millega ta vormistab minategelase sisemist segadust ja kohmetust... Aga mismoodi seda dramatiseerida? Isegi kui mõtleks mingi nipi välja (kujutletav sõber või midagi, kes iroonitseb?), siis teema läheb graffitist ikka liiga kaugele kahjuks. Seega - jääb juba ette ära. Ülejäänud olid sellised suht ladusalt kirjutatud, aga ikkagi ei mingit sidet meie vaatajaga. Kõige mõistlikum oleks ikkagi Stranger Things või siis It´s Kind of a Funny... Või siis Salingeri derivaat, aga seda ma niikuinii suvel näpin ise edasi. Salingeri õiguseid ei saa veel ilmselt paarkümmend aastat. Kummaline ongi, et teemad ikka ei muutu - poiss käitub imelikult, tüdruk käitub imelikult... Meeldib, ei meeldi... Vanemad on lollid ja oleks parem, kui tulnukad nad ära viiks. Või midagi. 


Maali riputasin ka lõpuks üles. Aga miskipärast ta ei ole suurem asi "modell". Absoluutselt igasugune fotogeenilisus puudub - seinal on nagu terve uks, mis viib kuskile salamaailma... Aga fotol - mingi mõrd põõnab kuude all. Seega, kes tahab näha, peab ise üles kolmandale ronima. Soovitavalt sel ajal, kui ma kodus olen. Võtit mati all pole :-) 

Altja lugu on ka meil Valloga arenenud nüüd juba täitsa kirglikuks. Pole päevagi, kus me sel teemal üksteist üles ei kihutaks. Ma arvan, et juba meie kirjavahetus Valloga on omaette nähtus. Aga kummaline kirg tuli küll sisse, kui saad aru, millised võimalused end seal peidavad. Ja Vallo on ka mõnusalt elevil. Siis kuidagi paiskub õhku nii palju mõtteid. Teet kirjeldas eile Karepa kohalikku tegelast Fantoomi, kes kindlasti on nähtamatuna kohal. Mulle endale meeldib see, et Juhan Liiv saab vastandada Peipsit ja Põhjarannikut. Pealegi - ajastuvälise loojana saab ta käia nii minevikus, kui tulevikus. Rannapiiga-näkk, Alice, Rihi ja Riks ise... Mida kuradit sa veel oskad tahta. See maailm kirjutab end ise! Rääkisin eile pool tundi Teeduga ja ta lubas mu Tiinaga kokku viia... Aga juba selle napi poole tunniga ajas üks legend teist taga... Pluss muidugi see "nähtamatu" Fantoom ise... 


Rukkilõikajad, Uutmaa (1941) - ja jälle - originaalis on pilt suurepärane ja sügava ruumilise tunnetusega maailm, aga siin oleks nagu keegi oksendanud ja selle pintsliga laiali hõõrunud:-( 

Aga nüüd vanaema juurde, õunapuu otsa! Pärast seda, kui ta Karlssoni ja Kunksmoori mõõtmed võttis, on tasakaal paigas. Miks peaks laps endale õunapuu otsa mingi steriliseeritud memmekese välja mõtlema? Kui ikka vanaema õunapuu otsas, siis kogu raha eest - maailma kõige änksum mutt - sirge selja, effekti, paugu ning kahuriga. Aga jah, eks aeg on sellesse Miro Lobe jutunatukesse oma karmid vaod kündnud. Pole hullu - "klopime selle pasa vahule" nagu  Kalju ütleks. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...