Eile istusime Peetri ja Anneli juures. Anneli küpsetas hinkaale. Kusjuures ühed parimad hinkaalid olid, mida ma sel aastal söönud olen. Ja ka eelmisel. Püüan siiski jääda ühepajatoitude ja suppide juurde. Paks poiss on õginud küll siin talvel :-) Ime, et ta iseend nahka ei pistnud.
Imre ja Helen olid ka ja kuigi naerda just liiga palju ei saanud, ikkagi oli kuidagi hea ja kerge olla inimeste keskel jälle. Noored plaanivad autodega reisi läbi Lapimaa ja Norra. Rongiga Lapimaale ja sealt siis läbi Norra Rootsi, siis jälle rongiga Stockholmi ja siis Paldiskisse. Igas autos üks pere. Kutsusid kaasa, aga ma ei kujuta küll ette, et ma loksun üksinda seal nende sabas... Autoreis kaunil maastikul, üksi autos - kõlab nagu parandaks kirkaga hambaid. Seda enam, et 2 nädalat!? Aga ometi jään mõtlema. Norra mulle pööraselt meeldib. Seal on põrgukaunis kõik. Saaks naerda ja puhata... Jälle naerda!? Ma ei tea, miks ma nii hirmsasti naerda igatsen, aga igatsen. Pole enam mitu nädalat südamest naernud. Niimoodi võib inimene rikki minna.
Kuigi ma mõtlesin siin isekeskis, et pagen hoopis Iirimaale nädalaks. Lihtsalt sõidaks läänerannikule ja rändaks seal mõned päevad ringi. Ma saan aru, et jabur, aga miskipärast nii põrgu kombel kisub. Kasvõi 5 päevaks. Eks näis. Siin kõik muutub iga päev, lõpuks ei saagi sel suvel jälle puhata.
Viimasel ajal tekib kuidagi tahtmine uudiseid tõrjuda. Ma saan aru, et põhiliselt häirib see seltskond, kellel on igav hakanud. Siis nad küsivad selliseid eksistentsiaalseid küsimusi - miks peab rohelise tulega üle tee minema. Meie tahame punase tulega minna. Teeme kõik ümber. Ja hoidku taevas, kui mõni politseinik tuleb nende tähelepanu juhtima, et see on ühiskondlik kokkulepe selline. Ja siis jauravad need jobud midagi politseiriigist ja vägivallast ja kurat teab millest. Ma saan aru, et see on põnev mäng. Testida ühiskonna piire. Ja ega ei olegi midagi teha. See ongi demokraatia.
Sellepärast ma mõtlengi kogu aeg, et lingvistiliselt on äärmisel vale öelda - otsin elamispinda, otsin jalanõusid, otsin uut autot... Sellesse on ette kodeeritud võimalus, et kulub aega ja tegevus ei pruugi 100% lõpetatud saada. Targem oleks mõelda - leian elamispinna, leian jalanõud, leian uue auto... Ma saan aru, et liigne optimism on mõnikord naeruväärne, aga kus on kirjas, et inimene ei või naeruväärne olla. Mina küll olen. Lihtsalt see naeruväärsus ei tekita seda naeru, millest ma puudust tunnen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar