Koolis oli III kursusel mingi kummaline tsükkel, kus me pidime Ingole seletama oma mõtteid. Mitte mõtteid teatrist vaid just elust. Selliseid - tähelepanekuid. Endast ja teistest ja maailmast. Ei suudagi tagantjärele välja raalida, mis selle eesmärk võis olla, sest põhimõtteliselt igaüks patras, mis aga pähe tuli. See ei saanud enam mingi tutvumine ka olla, ta oli meid juba 2 aastat vahtind, et seda nägu. Võib olla oligi mingi sisseelamine kooliaastasse, kurat teab? Ega seal Ingo peas ringles ikka igasugu mõtteid. Vist oli nagu sügis? Ega polegi oluline.
Mäletan, et Ingrid rääkis oma silmadest. Rääkis, et silmad on nagu aknad, et hommikul klõpsad nad lahti ja siis hakkab sinna kõik sisse paistma. Päike ja see, mis ümberringi sünnib. Tänaval, koolis, bussis... Ja tegelikult nende akende kaudu saadki sa teada, mis maailmas toimub. Ja mõnikord, kui ei taha enam välja vaadata, siis - paned aknad kinni. Et ripsmed on nagu kardinad. Kui tahad, tõmbad kardinad ette...
Mõned päevad tagasi kirjutas üks tuttav fb-s ja meenutas Toompere mõtet, et "kardinad tuleb igal päeval eest tõmmata"! Eks see selline - "püüa päeva" mõte jälle on, aga tegelikult hakkasin mõtlema, et mis kurat meil viga on? Miks me seda kogu aeg endale meelde peame tuletama, et elu algas täna. Et ei oota palgapäeva või päikest! Praegu juba käib. Iga minut. Hakka elama! Püüa oma päevasaba kinni!
Ja siis saad aru, et "carpe diem" pärineb tegelikult juba Horatiuse aegadest. Millest me siis räägime, kui juba 2000 aastat tagasi mõtles tüüp, et "kade aeg kimab mööda ja lootus ja ootus ei toida tänast - püüa päeva, veli roomlane!" Või mis ta seal podises. Ja kindlasti olid Hiinas omad Horatiused veel varem olemas ja kindlasti raius mõni kütt-korilas-sapiens juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi kuskile koopaseinale, et - "tõmba kardinad päeva palge eest, veli sapiens!" Või midagi.
Seda kummalisem on, et me ikka veel sama ämbrit kolistame ja seda kogu aeg peame endale meelde tuletama, et ei unustaks kurjavaimu päeva kinni püüda.
Lihtsalt - hommikul kirjutasin jälle Petserimaa igatsust ja sain aru, et ainus häda, mis seda Pauli tegelikult painab, on ikka ja jälle see päeva püüdmatuse sündroom. See kuradi tüüp unustas lihtsalt mingil hetkel päeva kinni püüda. Ei tõmmanud hommikul kardinaid eest! Ootas oma kurjavaimu päikest ja palgapäeva. Ja seda, et Valli sajab talle taevast kaela nagu lumi. Aga Valli ei saja taevast kaela, kui sa teda ise ei püüa!
Ja siis mõtlesin, et oi kurja, kus ma täna alles püüan seda päeva! Kohe hakkan pihta! Päike ka paistab ja puha! Aga tegelikult hakkan õhtul teda jälle kokku veerima ja polegi nagu midagi näppude vahele jäänud. Hommikul ema, päeval töö, Tegelane täna välja ei tule nagu ta eile ütles ja õhtul jälle Petserimaa igatsus. Lobisen mõne tuttavaga telefonis, kui viitsin. Kui ei, siis kirjutame messingeris. Ja lõpuks poen ikka voodisse, loen natuke Hararit või Veidemanni. Tõmban oma kardinad kinni ja ei mingit ideaalselt püütud päeva.
Aga siis saan aru, et tegelikult ei mõelnudki Horatius seda, et me kõik tormaks hommikul kohe sellise tinunniga elama, et verd ninast lendab. Kui me 24/7 muud ei teeks, kui elaksime mühinal, siis oleks paari aastaga kõik juba elatud ja töö kõik tegemata. Ma olen siin kurtnud, et vana ja blaa-blaa... (See tüüpiline lennuki nutulaul:-) Tegelikult on praegu ikka jalaga segada neid hetki, mis püütud saavad.
Näiteks tsiklivana. Käisin millaski Porkunis ja kolasin natuke paikades, kus esimesed suudlused ja muu selline värk. Pöörasin autoga tagasi suurele teele ja seal tuleb tsikkel. Tundus juba lähedal. Ootasin, et kimab mööda nagu päev, aga ei - tsikli seljas istus mingi eelajalooline habemes tüüp, munakoor peas ja töristas 60-ga rahulikult. Ilmselt läks oma dinosaurustele konti viima. Mingi pakike tal seal taga oli:-)
Siis too päev, kui ma silmaarstil käisin. Püüdsin kaht liblikat pildile saada (ma ei tea, miks see järsku nii kuradi tähtis oli?). Kappasin nende kannul mööda keskväljakut ringi nagu tola, kui järsku tunnen, et keegi vaatab mind. Jäin seisma ja pingil istus selline vana naine. Ja vaataski mind, ise muheles nagu Kunksmoor ja Aino Pervik kokku. Ja kui ma seal seisin ja muhvigi teha ei osanud, pilgutas järsku mulle silma. Täitsa tõsiselt kohe ja meelega pilgutas ja väga kelmilt! Ise oli mingi 80 vähemalt. Siis tõusis ja klõbistas kepiga kolistades minema. Ja kui ta juba fooride juurde hakkas jõudma, pöördus korraks ümber ja ikka veel naeratas. Ja - oi kurja, kui ta raibe oleks veel korra silma pilgutand! :-)
Ma saan aru, et siin pole midagi erilist. Ja neid hetki on sadu ja tuhandeid. Ja tegelikult pole nad mingid püütud päevad ega ammugi mitte pestud ja püütud, aga tee mis tahad - kuni päevades on selliseid "hetki", siis ega ma nüüd eriti ei põe küll, kui ma päris sajakahekümnega kohe elama ei kima! Piisab ühest põgusast hetkest. Näiteks eilne, koosolek oli lõppemas ja kõik juba lehvitasid, olin ka enda pildi ammu kinni pannud ning siis korraks näed kedagi tuttavat vilksamas. Ja näed, et ta naeratab ja on rõõmus ja elus ja terve ja olemas. Pealtnäha õnnelik. Päev oligi jälle püütud. Mõnikord piisab nii kuradima vähesest, et õnnelik olla. Lihtsalt peab ise aru saama, et nüüd ongi see hetk. Ja oi, kus ma täna elan! Kõik elan tagasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar