Kes portreteerib portreteerijat?

Margus on minu kultuuris olnud alati mees, kes maalib. Mitte küll värvidega ja lõuendile. Margus maalib mu silme ette inimesi. Jutustab neid minu kujutlusse, kus nad hakkavad siis elama. Isegi surnud. 

"Surnute raamat" ja "Ühe parve linnud" on vaid väike hulk inimesi, keda Margus minu jaoks ellu on maalinud. Paljud, keda ma isegi juba arvan end tundvat, hakkavad päriselt elama just alles Marguse kuuris. 



Ma ei tea, mis vägi see on, aga vähemalt korra aastas ma tean, et nüüd on käes see hetk, kus ma pean Marguse juurde kuuri külla sõitma. Istuma seal tunde ja rääkima. Elust, teatrist, loodusest ja inimestest. Surmast ja elust. Ja korraga on kell seitsme peal, kuigi plaanisin viie paiku lahkuda. Ja kui ma autosse istun ning mööda teed Rapla poole veeren, on hea kerge olla. Maailm on keldrist pööninguni kraamitud!

Hea oli ka Viiot näha. Rääkimata kuldnokkadest, tihastest, leevikestest, rähnidest... Kummaline oligi, et esimesel hetkel saabudes summutas linnulaul teelt kostva automürina. Kuigi tavaliselt peaks vastupidi olema. Esimene kruusitäis pätikohvi käes, käisime aias... Karukell, kurvameelsuse rohi nagu Margus täna kirjutas.


Hiljem rääkis Lembit, et seal lähedal on üks nõmm, kus karukellad kasvavad nagu sinililled. Loomulikult pidin ma ööseks koju sõitma. Seega - jääb nõmm sel aastal nägemata. Aga see eest sain Marguse kiviskulptuurid pildile. 




Ma tean, et see kõlab natuke mõttetult, aga tegelikult... Kui ma kuskil elus vea tegin, siis maalt lahkudes. Ma ei usu, et ma nüüd veel lähima viie aasta jooksul tagasi maale kolin, aga kui ma saan mingisuguse süsteemi oma argipäevade sahvrisse sisse viidud, siis ma seda ei välista. Seda enam, et järjest rohkem ronin ma oma projektidega ka linnast välja. Ja vanaduse veedan kindlasti kuuris. Nagu Margus. 



Aga sinna läheb veel aega. Liiga palju asju on veel tegemata. Pool elugi on veel elamata. Pooled tekstid kirjutamata. Pool armastust armastamata. Pool valu valutamata...


Ja siin ongi kaks vana kändu. Kusjuures - pole kindel, kumb meist tegelikult vanem on :-) Ja ikkagi ei tea ma kedagi, kes teda ennast portreteerida suudaks. Meest, kes istub maailma serval ja kõlgutab jalgu?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...