Nagu kõik karmid macho-mehed, olen minagi mures peagi saabuva rannahooaja ning eriti oma bikiinivormi üle. Jaanuarist alates pluss 9 kg. Ei pane just rindu uhkusest plahvatama. Hea küll - suitsetamisest loobumine nõuab teatavaid ohvreid, aga nii paks poiss hakkab mulle juba natuke närvidele käima. Tegelikult on need ikkagi jalad, mis mulle juba varem märku andsid, et kas nad tõesti peavad kõike seda 100 kg endaga kaasas lohistama. Esimene trenninädal nüüd seljataga ja -3 kg käes. Lootust on. Tore on see, et algus nii reibas on, aga kahjuks juba viimane trenn enam eriti higistama ei ajanud. Aga lootus jääb. Siin siis 3 kg kergem paksmagu:
Ja need ei ole kõrvad vaid kõrvaklapid, eks ole :-) Omajagu indu andis ka minust saledama noormehe uus auto, mille Jaguar talle kasutada andis. Sellega seoses ka piinlik lugu. Vana Jaguari fännina tunnen ma nad tänavpildist kergesti ära. Aga seda suurem oli mu shokk, kui ma ühel päeval hakkasin teatri hoovis oma haledat ja lömmis Citröeni parkima ning märkasin järsku, et auto, mille kõrvale ma pargin on Jaguar F-Pace. Palju ei puudunud, et ma oleks suurest erutusest kõik selle 70 tuhat sodiks sõitnud. Õnneks lõppes kõik hästi ja edaspidi ma oskan natuke kaugemale parkida. Aga siin siis fotokinnitus, et olen parkinud Jaguar F-Pace kõrval. Vähemalt on mida lastelastele rääkida.
Igatahes pole mul pärast seda erilist töö isu olnud enam. Millal hakatakse dramaturgidele Jaguare jagama? Kusjuures - ma üldse ei ootaks nii unikaalset numbrimärki ega midagi ja mudel võib ka mõni Sovereign olla. Pigem oleks see isegi soovitatav. Niikuinii ei julgeks ma nii kalli autoga eriti sõita. Aga eks ma kohaneks. Olen hullemagagi harjunud. Töö mõttes - vaikselt ikka kirjutan midagi, et ennast petta. Tööl käia on tegelikult jälle mõnus. Inimesi juba liigub rohkem ja arhiiv hakkab ka korda saama. Tekib vähemalt mingi ülevaade. Kui saaks kuidagi nii, et ei peakski muud tegema, kui ainult tööd, siis oleks küll mõnus. Aga juba on järgmiseks suveks kaks projekti ka õhus pluss kevadesse üks variant, mille üle ma veel mõtlen. Kõige hullem ongi see, kui nüüd mõni sellesuvine asi veel edasi peaks lükkuma, siis nii kummist ma ka pole. Aga kevad tuleb, seda on juba õhust ka tunda. Eile käisin ema juures jälle ja tee peal märkasin, et pöialpoisid hakkavad tärkama.
See oli nüüd sarjast - tee iga päev üks pilt. Pilt millestki, mida sa iga päev ei näe. Ja tõsi ta on, pöialpoiste tärkamist näen ma vaid kolmapäeviti ja pühapäeviti, kui ma ema juures käin. See on tegelikult isegi üks varasem pilt. Väikse vihjena, pöialpoisid elavad Lasila taga.
Hirmsasti tahaks naerda. Kui Imre ja Helen tulevad, siis peaks tegema ühe istumise ja naerma end tühjaks. Üksinda ei oska väga naerda. Aga hirmsasti oleks tarvis. Nii palju naeru on naermata jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar