Tolmukübe ja teised...


Pagana jabur on leida arvutist vanu tekste, mida pole lõpuni kirjutanud. Enda arvates on nad mul kõik juba kokku kogutud, aga siis leiad mingi faili, mis on kuidagi kahtlaselt tuttav. Loed ja mõtled, et kelle kuradi tekst see olla võib? Ja siis mingil hetkel saad aru - see on mu enda tekst. Tobe muidugi. Nagu pildistaks enda varju. 


Muidugi on huvitav ka enda varju pildistada, aga vaadata seda päris pikalt ei viitsi. Vähemalt mina mitte. Ilmselt on see sama sündroom - mis kitarrile suupilli peale mängida. Endal on huvitav ja kaif, aga kuulata vist kaua ei kannataks :-) Sama rida on mul ka jazzuga. Seda on huvitavam teha, kui kuulata. Ilmselt pole mul lihtsalt sobivat soolikat. Või olengi labane. Nagu ma kohe tõestama hakkan. Jumaldan halba maitset :-) nagu Terry Gillam deklareeris? Või oli see neist keegi teine? Kurat, ikka päris karm on olla 49! :-) Sittagi ei mäleta enam. 

Täna leidsin "Parandaja" nimelise näidendi. Tubli ports stseene on valmis kirjutatud. Enam vähem pool näidendit umbes. Musta materjali tubli 40 lk. Täitsa huvitav oli lugeda. Jookseb küll, aga ega ma päris pikalt ei saanud aru, mis asja ma seal ajasin, kuni korraga jõudsin Tolmukübemeni. 

Lugu on banaalselt selline, et Anderson lahkub ühel heal päeval kodust, sest ta ei tunne end seal enam vajalikuna. Kuna on väga hiline õhtu ja ta ei oska kuskile mujale minna, palub ta haiglas öömaja. Raha selline tegelane ju kodust lahkudes kaasa ei võta, eks ole :-) Haiglas selgub, et ta oskab igasuguseid asju parandada ja ta jääbki sinna elama. Ta hakkab mõtestama oleviku mälu - nii on mul seal kirjas? Mida iganes see tähendab? Ilmselt seda, et ta põgeneb katkiste asjade maailma ja leiab seal endale "parandaja" rolli. Kus oleks veel parem midagi parandada, kui mitte haiglas, mis oma olemuselt ongi juba katkiste inimeste ladu... Nii. Aga sellega see banaalne kujund ei lõpe. Noor lennuk põgeneb ikka päris naiivsusse.

Siin tuleb mängu Tolmukübe, kes on nii katki, et teda enam parandada ei saa. Tolmukübe on siis väike 10 aastane plikatirts, kelle kasvajat enam opereerida ei anna. Ühesõnaga - parandamiskõlbmatu. Nagu ta ise arvab - tema peatset surma püütakse talle mitte meelde tuletada just sel põhjusel, et see valmistab inimestele ebamugavust. Tolmukübemel endal tundub sest savi olevat. Anderson muidugi kiindub Tolmukübemesse, sest ta küsib igasuguseid lihtsaid asju. Näiteks on nende kohtumise stseen iseenesest jälle selline - siiralt noore lennuki stiilis - naiivne, rumal, lihtsakoeline, aga täitsa Exupery :-) 


Puhas uusnaivism. :-) Aga edasi läheb filosoofilisemaks ja sisse ujub kujund: 

 




Kui stseen algas sellega, et Tolmukübe õhkab kuvarile ja joonistab sinna sõrmega lilli ning Anderson on suur ja tark, siis stseen lõpeb sellega, et Tolmukübe paljastab saladuse - kõik, mis me teeme enda arvates head, teeme me tegelikult selleks, et ennast kaitsta. Ühesõnaga - enda pärast. Et MEIL ENDIL parem saaks. 

Kummaline ongi nende kahe risttee vahel olla. Seebikirjutamine õpetas mulle, kuidas asjad töötavad pealiskaudses käsitluses. Aga tegelikult oskasin ma päris hästi kujundit varastada ja koolutada juba aastal 2007. Vähemalt nii on selle faili alustamise daatumid. Iseasi muidugi, kas see peab nii naiivne olema? Nagu mingi kuramuse Väike prints. Tegelikult on ju ühel armsal vähihaigel tüdrukul hoopis ägdemaid varjundeid. 

Kui ma näiteks mõtlen Alberti peale, kes me Viitna suveköögis puuklotsidest suppi keetis mõned kuud enne surma? Tema suhestumine maailma oli väga lihtne ja lapsik ja mõnusalt kontrastne. Mitte selline õõnsalt paatoslik nagu Tolmukübemel.
Kuigi ka Alberti puhul meenub mulle supikeetmise juures lause - "lund on liiga vähe". Ja kui ta seda labidaga potti juurde oli kühveldanud, siis segas ta oma suppi ja konstanteeris pominal - lund on alati liiga vähe... 

Ja küll ma mõtlen nüüd tagantjärele pikalt, kas lund oli liiga vähe tookordses puuklotsisupis või oli tema jaoks lund liiga vähe talves üldse. Enne seda oli olnud mõned aastad tagasi paar lumevaest talve. Olime ju Paasilt alles tulnud paar aastat tagasi.

Kummaline on see, et selle "Parandaja" teksti olin ma kirjutanud varem, kui see talvine supikeetmine Albertiga me Viitna suveköögis aset leidis. 

Ja niisiis ikkagi - mis on tähtsam? Kas naiivne ja puhas kujund, mida mõistavad paljud või eluline kontra-situatsioon, mis on isiklikum? Kui asi puutub selliste nähtuste tõsiseltvõetavusse nagu põhjendamatult varane surm. Ega ei mõtlegi välja. Aga vähemalt sain hea tõuke jälle oma suvekuude kirjutamisse. Pärast Ykssarvikuid saan ju aru, et seep on mind korralikult ära rikkunud, aga ega ma ikkagi päris sellisele Tolmukübeme steriilsele filosoofiale ka alla ei kirjutaks. Ilmselt olen ma ise päriselt seal kuskil keskel. Täitsa huvitav oleks juba distantsilt lugeda neid suviseid näidendeid. Omamoodi ka tõehetk. Kas ma tegelikult olengi mandunud? Kadunud nippidesse?  Või on veel midagi päästa?

Ja keda selle eest tänada, et ma nii lõputult endas kahtlema olen hakanud? Ikka teda. Ei. Mitte Jumalat. Teda, kes õpetas mulle kuidas öelda "Heh" ja "Ai kurja!" Teda, kellelt ma need fraasid jõhkralt pihta panin. Ta on vist ainus inimene, kes on mulle viimase kümnekonna aasta jooksul öelnud - äkki sa peaks ennast ise enda seest üles otsima? Uus algus? Jah. Muidugi tunnen tast puudust, aga mul on vähemalt juuni ja juuli, kui ma rulood ette tõmban ja oma maailma sukeldun. Ning ennast üles otsin enda seest. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...