Minu linn 1

Ma mäletan veel, kui ta ütles: See on minu linn, need on minu inimesed. Ja ma olin temaga väga nõus. Sellest on juba varsti pool aastat. 

Kõigi nende sulgemiste ja avamistega on see linn ka mulle päris omaseks saanud. Liiga palju jalutamist. Liiga pähe hakkab kõik kuluma. Liiga tuttavad ringid. 

Inimestega on teine lugu. Neid peaaegu ei näegi. Ainus, mis on kindel, et Maiet kohtan ma teatris alati. Kui midagi siin maailmas on igavene, siis on see Maie. 

Eile õhtul mängisid lapsed õues jalgpalli. Tuli pöörane tahtmine teatrisse ka endale üks pall muretseda. Tahaks teda lihtsalt taguda vastu seina. Kuni hämarus hoovile hiilib ja jahedus oma mantli õlgadele laotab. 






Tuli meelde küll, kuidas see kõik oli kunagi. Seda võis teha tundide kaupa. Söömata. 

Eile käisime Tegelasega surnuaial. Talvel kunagi arutasime, et suvel käime ära. Täitsa tore oli. Sooja oli 18 kraadi, sellise ilmaga ei oleks isegi kirstus külm:-) Olime paar päeva tagasi just Marikaga rääkinud, kuidas tema Tegelane tegi okstest südamliku kirja vanaisa haua peale. Eile nägime siis sellise asja ka ära: 




Niimoodi muutub surm täitsa võluvaks. Kuigi vaevalt, et keegi minu hauale kunagi midagi sellist teeb. Või siis peaks kellegi toreda kõrvale endale hauaplatsi broneerima :-) 

Viisin tegelase ka Jakobi hauale. Ja rääkisime natuke Jakobist. Kummaline, et tal oli kohe meeles - ah see mees, kes seal Viru tänava majas elas! Olime mingi kuu aega varem Jakobi majast mööda jalutanud, kui kurge vaatama lonkisime. Ära sa ütle, Tegelasel mälumahtu küll. 

Avastasime pärast värava juures, et tegelikult on surnuaial ka Rennenkampffide hauaplats, kuhu on maetud nende viimane esindaja. Selles suhtes, et me nende suguvõsa tubades sageli söömas ja tantsimas käime võiks haualt ju  kunagi läbi astuda ja vähemalt vana meest tänada. Kummaline mõelda, mis Teatrimäest saanud oleks, kui see oleks annetatud mõnele edevale vabadussõja veteranile? Jakob oli ikkagi osav mees, et ta selle mõisa vabaks oskas kõnelda. Huvitav, kas tal oli juba 19. aastal plaan, et siia kunagi teater rajada? 

Olen nüüd mõisa plaanidel näpuga rida ajanud ja ikkagi peab see olema ilmselt seesama Rahvamaja saal, kuhu vana Adam Andreas Edler von Rennenkampff siis teatrisaali rajas: 

Sinu armsa vanaisa huvi teatrimängu vastu oli nii suur, et ta lasi mõisa tisleril ja sepal näitemängude mängimiseks ehitada statsionaarse lava. See oli meile suureks innustuseks ja alles nüüd läks õige teatritegemine käima. Kurmacher, Picarde, Körneri Nachtwächter ja loendamatu hulk teisi teatritükke tulid mängimisele, mille hulgas oli ka Körneri Guvernant. Mul on elavalt meeles, kuidas mulle tehti rippuva võrguga vanamoodne soeng. Tädi Natalie1 oskas kõrvetatud korgiga suurepäraselt grimeerida. Mulle pandi selga meie vana guvernandi Paulin Roseni krinoliinkleit. Selles kostüümis pidin ma üleannetuid ja kasvatamatuid lapsi (tädi Loise ja Sinu ema Annette) kantseldama. Publiku hulgast ei puudunud rahvas Rakvere linnast ja viis tädipoega Rosenbachi2 Karitsast lõid alati hea tuju.

1 Annette Cäcilie Natalie (Talla) Edle von Rennenkampff (Rakvere 22.10.1858 – Westpreussen 04.03.1941).

2 Louise von Rennenkampffi, sünd von Dehn noorem õde Julie Annette Natalie von Dehn (Veltsi 15.05.1838 – Rakvere 27.01.1915) laulatati Rakveres 14.01.1859 Karitsa omaniku Heinrich Ewald von Rosenbachiga (surn Karitsal 17.02.1899).


Ja sealsamas saalis siis leidis aset ka järgmine kurioosne seik: 

Lumekuninganna muinasjuttu esmakordselt lavale tuues juhtus Sinu ema Anettega1, õnnetus, mis oleks võinud lõppeda isegi tema surmaga. Nimelt astus ta oma valehabemega jõulupuul põlevatele küünaldele liiga lähedale ning oli silmapilkselt ülepeakaela leekides. Valehabe põles heleda leegiga. Vaene laps sattus šokki ning hakkas paaniliselt ringi jooksma. Kui meie hea ettenägelik ema2 poleks osanud kiirelt ja kainelt tegutsedes laudlina haarata ja seda loitvatele leekidele heita, oleks meie kallis Annette võib-olla isegi põletushaavadesse surnud. Näokahjustuse asjatundlik ravi kaotas armid, varsti oli valu kadunud ja süda võis jälle rõõmustada.

1 Gabriele Annette Elisabeth Edle von Rennenkampff (Rakvere 1871 – Greifswald 1928) laulatati Järve ja Toila omaniku Rurik von Wetter-Rosenthaliga.

2 Louise Edle von Rennenkampff, sünd von Dehn (1833 – 1910).


Ja nüüd tantsime meie seal reilenderit ja padespaani. Selline see elu ongi:-)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...