Täna peab küll natuke põhitöö kõrvalt aega varastama. Täna olen ajavaras. Peab toimetama Vanaema üle ja homme ära saatma. Petserimaa igatsusega peab edasi liikuma. Kuhu need päevad kaovad? Kuhu see aeg kaob? Alles see kõik oli.
Või olen ise liiga kärsitu? Nagu vanaesä vaim Petserimaa igatsuses ütleb: Olõi tarvis kibõlda. Küll kõik tulõ omal aol. Pallõlda tulõ. Inimese arvasõ´, et näid avitasõ ja juhtva esivaneõmbite vaimu´. Tuu om eski õigõ. A mi avitami ja juhimi sis, kui ti tahatõ, ku süamõst tahatõ! Ku ti pallõtõ, õt mi avitasi. Palvidõ läbi mi tulõmõ appi. Nii kuis kellelgi jõudu antu. Meil on niisammamuudu nigu elävail: ütel om jõudu rohkõmp, tõõsõl vähemb. Ilma pallõmalda sekäi´ mi innast siiä ilmaelo sisse. A sis küll, ku näe, õt mi järglasõ nakasõ lolluisi tegema. Ku mindas mi tavadõ, kombidõ vasta, ku mindas halvas, ku üüldäs är umatsist ja ummast maast, siis ku reedetäs! Siis mi piamä tulõma.
Nii tahaks juba lõunasse ära. Sellepärast ka jälle need pildid Heleni albumist - "Lõuna loodud". Eks kõik see mu praegune emotsioon ole kaunikesti "lõuna loodud". Õnneks tuleb nädalavahetusel matk. Saab korraks hingata jälle. Muidu unustadki hingamise ka ära.
Tegelikult - tahaks juba juunit ja juulit... Kuigi jah, nagu Puhh ütleb: see üks hetk enne mee söömist on vaata, et paremgi, kui mee söömine ise. Aga nii tahaks vastutustundetult kirjutada juba... Lihtsalt - kirjutada! Nautida seda vaba sõrmede kulgemist klahvidel, kus puudub kohustus komponeerida, kohustus kõike kontrollida, kohustus teada, kuidas asjad peavad käima. Lihtsalt süüdimatult sisetunde pealt kirjutada.
Aga veel üks kuu. Ainult üks kuu. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar