Ma mäletan väga hästi seda päeva, kui istusin ühel hommikul Vene tänaval laua taga, kirjutasin ja vaatasin korraga aknast välja. Mu pilk kohtus mingi tüübiga, kes üle tee vastasmaja aiast kinni hoidis ja seisis. Ma ei näinud ta nägu tol hetkel. Alles siis, kui ta edasi liikuma hakkas, pöördus ta minu poole. Ma saan aru, et see pidi olema vaid minu kujutlus, aga sel mehel ei olnud nägu. Kõik oli sile. Nagu blank-valge laik. Ei silmi, huuli, kulme... Isegi kõrvu mitte. Mõned päevad hiljem avastasin, et ma kardan inimesi, kes kohe minu poole pead pöörama hakkavad. Mitte, et see deja vu oleks kordunud, aga ühel öösel nägin unes, et möödusin keskväljakul sellest majast, kus kasiino on. Seal on suured aknaklaasid ja üks oli tollal veel mõranenud... Seal, unes, silmasin ma korraga enda peegeldust, möödudes neist akendest. Ma vaatasin ennast ja mu nägu oli samasugune blank-valge laik. Ma ei karda üldiselt unenägusid ega pea neid tähenduslikeks, aga pärast seda tekkis paine, et kas ma olen tegelikult õnnelik? See oli kuskil 2018. aasta kevadel. Mäletan, et tookord hakkasid need näota inimesed, mind kõikjal kummitama. Ja kuskil siis ma otsustasingi ühel hetkel, et aitab! Hakkan õnnelikuks!
Ma saan aru, et päris nii need asjad ei käi, aga - tegelikult on see alati siiski mingil määral sinu enda teha. Sina otsustad, kas püüad oma päevad ise või püüab neid keegi sinu eest. Ykssarvikud ja Toriseja ja mingil määral ka Paunvere poiste igavene kevade ning kindlasti Petserimaa igatsus just neist asjadest kõnelevadki. Kuidas inimene oma päevi püüab ja mis talle sealt sõrmede vahele jääb. Ma tean, et ma olen hakanud viimasel ajal "ülekirjutama" mingeid enda jaoks olulisi teemasid, aga millest kuradist sa siis veel kirjutad, kui mitte sellest, mis su perset põletab? Ma saan väga hästi aru Steinbeckist ja tema Karbi tänavast. Muidugi on neil retseptsiooni-rüütlitel õigus, kes üritavad seda romaani risti lüüa ja möödaminnes ka Steinbeckile põlvega munadesse virutada, aga tegelikult klobivad nad talle tuupi tehes vaid iseennast.
Steinbeck on selles romaanis just sama halastamatult tema ise ja jutustab nii ausalt "oma inimesi", "oma agulit" ja "oma maailma", et loomulikult mõni kriitik enda südames hingetusest nutma purskub nagu arteesia kaev. Ja seda kirglikumalt ta Steinbecki Karbi tänava kubet klohmibki. Päevavargad ja litsid. Suitsiidne sutenöör, keda keegi ei armasta ja kes juba 50 leheküljel enda lusika nurka virutab. Õrn hoolimine proffessorist, püüd parema elujärje poole, aru saamata, et see kõik on maailmas juba ammu oma koha leidnud. Steinbeck kirjutab nii ausalt inimestest ja mis minu jaoks kõige tähtsam - ta kirjutab lõpuks ometi minust! (Hiirtest ja inimestest - seal mind pole, ainult empaatia. Vihakobarates - pole kedagi meist, mingid mõttetud ameeriklased kakerdavad maa ühest servast teise. Me tusameele talv - see on valus, aga jälle - mind seal pole.) Karbi tänavaga ta karjub mulle kõrva: püüa oma päevad kinni, poiss! Ja kui ma seda karjatust kuulen, siis on tõesti see koht, kus ma usun kirjanikku. Ja ma tahan... Ma vähemalt tahan ise oma päevad kinni krabada - kihutada tsikliga teadmatusse, lennutada lohet, pageda Norra või Iirimaale, naerda end hingetuks... Jalutada Volliga sabad rakku, puhuda Tegelasele mulli kõrva, kuni ta naeratab ja mulle vastu vaidleb - nii see küll ei olnud... Ja mis kõige tähtsam - kirjutada! Kirjutada niimoodi, et klahvid klaviatuurilt minema lendavad. Või nagu Forrester ütles: Ma tahan kuulda, et sa kirjutad, raibe! Kirjutamise esimene kirjutamata reegel - kuni sa klahve hellitad, siis tulebki sealt selline vaht nagu matrtsander või leberecht.
Kohe-kohe saabub aeg, kus lõpuks jälle hakkan endale kirjutama. Mai-juuni-juuli... Ma ei mäletagi enam sellist aega, kus mul on 3 kuud, materjal, tegelased ja maailmad, mille värve ma tean, lõhnasid tunnen, milles ma grammigi ei kahtle, sest mind absoluutselt ei huvita mida keegi kurat sellest arvab! See on minu maailm. Kolm kuud, kus mul on kõik, kõik, kõik olemas - ole ainult mees - istu ja kirjuta. Nõnda, et sõrmed valutavad! Nõnda, et küüned kardinasse lendavad!
Ja sellepärast - ära kunagi küsi, kes püüab su päevad. Sest vastus saab olla vaid üks - ainult sina ise saad oma päevad püüda, et nad minevikku ei põgeneks. Ja kui ma pärast seda terveks ei saa, siis ei olegi tarvis saada. :-)
Aamen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar