Mõtted rändavad läbisegi nagu mingid metsikud hirved. Nad hüppavad kuskilt välja ja põgenevad kohe. Ja neid on palju. Kõige rohkem ilmub neid siis, kui võtan mõne uimastava tableti sisse. Siis tulevad nad lausa karjadena, aga kinni püüda neid ei suuda. Ma ei tea, kas sellest ongi üldse kahju. Kirjutamiseks peab niikuinii toksima ühe käega. Sellest on kõige suurem puudus.
Muidu vastab tõele, et positiivsele tõusule järgneb langus. Peaksin olema rõõmus, et sellest õudusest pääsesin, aga juba luurab ahnus peldiku nurga taga. Lubati ju reedeks välja, nüüd öeldi, et mina ei lähe küll kuskile. Õigemini - mul olevat nende juures turvalisem. Huvitav, kas nad kavatsevad mind siin maailma lõpuni hoida? Kuna nii on turvalisem?
Ja mul pole arvutihiirt. Pean vist veel natuke lisaaega paluma Madiselt. Ühe käega ja ilma hiireta toimetada teksti, mille "tekstiks" programm transkribeeris salvestusest tekstifailiks? Esimesel hetkel ei saanud üldse aru, mis seal kirjas oli. Kohutavalt vilets programm. Ilmselt pean ikkagi ise hakkama kõike uuesti trükkima. Ja ilma hiireta! Läpaka hiirel on ikka minusugusele sandile suured puudused. Inseneridel on veel arenguruumi! Aga olengi täna halvas tujus. Midagi ei laabu. Puus sirgemaks ei lähe. Valud suurenevad, kuigi ravimid on nüüd kangemad. Õlg on ka valutama hakanud. Juustuküpsiseid tahaks hirmsasti... Ja üldse. Kõik on valesti. Karma jätkub.
Loodetavasti on see ajutine tagasilangemine. Püüan lugeda loomekaks viimase teksti ka läbi. Ei tea, kas jõuan Rakveresse kohale, aga isegi, kui jõuan? Kuidas ma seal osalen? Põrandal, matil lamades. Vaatan palatikaaslasi, kes uhkelt istuvad siin voodiserval ja õhtul on saavad jälle arsti käest pragada. Üks ongi juba teist korda tagasi, sest pole lasknud seljal taastuda. Tema arvates on muidugi arstid süüdi, aga tundub, et eestivenelaste kultuur ongi selline - peaasi, et korraks on hea, siis istuvad, kiruvad arste ja õhtul, kui enam ei saa lamada korralikult, siis õde ju teab, et nad pole võimelnud, kõndinud ega end istumast hoidnud. Siis hakkavad ringi kõndima ja oigama.
Huvitav, kas maailma lähebki rändama primitiivsem osa elanikkonnast? Kas eestlastest rändab ka Soome ja Austraaliasse primitiivsem suguharu? Need, kes suudavad vestelda vaid kaubandusuudistest, kiruda ja kurta ning teisi taga rääkida? Ei tea, seda peaks keegi uurima. Ja mina hetkel välja kannatama. Nüüd tuleb lugu rikkast mehest, kes nii kavalalt rikkaks sai, et müüs lihtsat kraami oma kaubanduskeskustes, mida ta ise kasvatas. Heh... Nad räägivad Grossist. Söök tuli.
Õhtuks saab jälle suppi. On lootust ka saiakesele. Eile oli kohupiim. Mõnikord antakse ka pirn või õun lisaks. Esimesel päeval ütlesin banaanist ära, sest isu ei olnud. Aga oleksin võinud tagavaraks võtta. Mingitel hetkedel tuleb pöörane küpsiseisu. Hea küll. Lähen nüüd võimlema, siis saab dushi alla ja siduma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar