Täna leidsin vanadest teatri märkmetest ühe kunagise novelli idee, mida Indrekuga mingil Tallinna retkel arendasime. Tol ajal veeti ka dramaturge miskipärast ministeeriumisse aastakohtumistele kaasa. Marika oli ja Indrek. Üllar ja kas äkki isegi müügijuht? Ei mäleta enam täpselt. Novelli sisu oli järgmine:
Kultuuriministeeriumisse tuleb uus minister, kes on kaunis valdkonnavälise taustaga. Mingi ehitusfirma läbikukkunud juhataja või midagi. Külastades Ruhnut või Kihnut kingitakse talle kohalike memmekeste poolt mustrikirja kindapaar. Mõni aeg hiljem ilmub ministri kabineti seinale tabel, kuhu hakatakse rahastusvoogusid üles märkima. Otseselt ei muutu ükski valdkond rikkamaks ega vaesemaks ja mõned uued prioriteedid on küll väga ootamatud, kuid neile leitakse ka põhjendusi ning isegi tunnustatakse ministrit julgete otsuste eest. Lõpuks seisab minister üksinda oma tabeli ees ja sealt vaatab vastu tolle Eesti väikesaare kindamuster. Selgub, et minister püüdis rahastuse eelarve tabelisse joonistada just nimelt seda.
Minu arust oli see Indreku mõte, et ükskõik kuidas rahastamist ka loksutada, siis mingi loogika jääb sinna ikkagi alles. Alati leidub neid, kes kiruvad nagu ka neid, kes tunnustavad. Igal juhul - miskipärast sõitsime Indrekuga kahekesi tagasi autos hilja õhtul. Käisime vist mingit lavastust vaatamas veel? Olin järgmisel päeval selle idee üles märkinud. Kummaline, et see fail kõik need aastad seal arhiivis on üleval rippunud. Kui palju sealt veel igasugust sodi võib leida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar