viimane hommik

Selge mõistus tõrgub ikka veel uskumast, et see kõik täna läbi saab. Üle kolme kuu on see nüüd kokku kestnud. Ja ega muidu polekski midagi, aga suvi kadus kuidagi näppude vahelt, ega ma teda ei märganudki tegelikult. Puhata oleks tahtnud tegelikult, aga puhkus on läbi. Tööd ka teha ei saanud ja olen praegu sellistes töövõlgades, et siit võiks aimata juba uut depressiooni, aga mul on praegu nii suva, kui suva saab ühel inimesel olla. Lepatriinud on number üks ja edasi vaatame kõike jooksvas järjekorras. Eks see sõltub veidi ka sellest, et mis seisus ma päeva lõpus olen. 

Iga kord, kui ratastel raamiga koridoris sõidetakse, ootan, kas see peatub palati ukse taga. Eile käis õde ja seletas, kuidas ma ennast pesema peaksin tänaseks ja puuris ikka sada korda, kas ei ole abi vaja. Hiljem tuli ukseavasse, seisis seal natuke aega, vangutas pead ja ohkas ning tahtis siis minema minna. Küsisin, et miks ta vaatab, kas ta pole siin sellises seisus inimesi näinud? Ta ütles, et ega nii halvas seisus tihti ei ole küll. Mina ei tea, minu arust oli mu seisund üpris  loomulik. Aga nagu ma aru sain, siis ei pidanud ka arst eriti normaalseks oma elamises käpuli ringi liikumist. Ma omast arust isegi olin andekas, et hakkasin tasuliste võimaluste järele ringi vaatama. Kiirabi kutsumine ei ole nagu selline teema, millele ma "eestimehena" esimese asjana mõtleks. Aga ilmselt oleks see olnud arukas tegu. Siis oleksin ilmselt varem siia sattunud. Kuigi - mul tekib ikkagi küsimus - millal seda kiirabi kutsuda? Asi läks ju tasapisi hullemaks alates juunist, kusjuures sujuvalt. Mina teadsin, et peab võimlema valu piiril. Ja liikuma valu piiril. Nii kiropraktik mulle õpetas. Aga kui kogu aeg on valu? Kustkohast sa siis tead, millal see valu piir veel on? Selle nahka kadus lõpuks see jalg üldse alt ära, et ma ühel hetkel otsustasin lõpliku valu piiril koristada :-) Õnneks sealt edasi liikus kõik juba õiges suunas. 

Aga ega ma ikka ei tea, millal järgmisel korral kiirabi kutsuda? Lõpuks, kuni ma suudan mingil määral edasi liikuda, seni ei tundu ju eriti loogiline? Kiirabi on ju midagi erakordset, kui inimene surema hakkab? Või olen ma millestki jälle valesti aru saanud? See peaks jälle üks aine olema, mida lastele koolis õpetada. Ja kindlasti ka seda, et tasuline arstiabi on samuti arstiabi. Kuigi nüüd olen ma siin nagu tavaline patsient. Lepingus on kirjas, et pean haiglakoha eest maksma sama vähe nagu kõik teised patsiendid. Just käis ka füsioterapeut ning viis  mind asjadega kurssi, mis mind ootab. Ja nüüd käisid kirurgid ja ütlesid, et võib olla saan üsna varsti lauale, sest paljud on eest ära langenud. Ei hakanud nende käest küsima, kas nad koolsid? Jätan need naljad õdedele. Mulle igatahes sobib, et asi liigub lõpu poole. 

Kõige suurem dilemma on antud hetkel, kas pidzhaama alla jätta aluspesu või mitte? Muidu poleks probleemi, aga kuna ma opijärgselt tohin üles tõusta vaid füsioterapeudi juuresolekul ja ta oli kaunis kena naisterahvas, siis mulle meeldiks temaga koos esmakordselt jalutama minnes mingitki väärikust säilitada. Kuigi haiglas on väärikus küll nüüd viimane asi, mida säilitada. Siiski - Eneli ütles, kui ma temaga asja arutasin, et küllap mulle ikka bidzaamapüksid pärast jalga pannakse, seega poleks ma päris paljaperseline. Aga samas - mul on ilgelt cool bidzhaama. Nii ülbe muster, et Lapin küpsetaks sellest sellise graafika, et Viiralt oleks joonelt õpipoiss. Ja kui kirurgid siin käisid, siis see meeskirurg viskas mu bidzhaamale juba pilgu peale. Käskis mul selja pöörata ja katsus käega püksisääre materjali... Ja ütles pärast: Väga hea. Raudselt vehib ta mu bidzhaamapüskid opi käigus sisse... 

Aga nüüd veel kammin juuksed, panen lõhna peale ja löön sokid läikima. Inimeses peab kõik ilus olema, isegi kui ta valimiste asemel opilauale läheb. Kohtume paremas maailmas. Üks väike tähelepanek ka eilsetest spordiuudistest: maailmas on kolme sorti soosid. On kesksoo, naissoo ja meessoo. Isegi, kui see vilets nali mu viimaseks  jääb selles ilmas - on see ikkagi parem, kui üldse ilma naljata lahkuda. Jalad ees oskab igaüks. :-) Mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Nii lähedal, aga ometi nii kaugel...:-)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...