Selle haigla õppisime selgeks. Nüüd võiks järgmise kallale asuda. Aga pühapäevad on siin vaiksed nagu veganite lõunasöögid. (ei saa ju rääkida, kui suu on salatit täis :-) Kolmveerand kaheksa sain oma esimese tableti. Kell kaheksa tõin endale automaadist kohvi. Aga selgub, et kohv pole seal suurem asi. Kõige maitselähedasem automaadijook originaalile on mustikakissell. Karjuv ebaõiglus. Just tekkisid probleemid kõhuga :-)
Mäletan aasta algust, kui pühapäevad olid kirjud nagu Karjala koerad. Hommikul kirikureisid, päeval käisime Märteniga traditsiooniliselt Neerutis jääaugus heaoluhormoone vallandamas, õhtul rahvatants 2 tundi. Päeval jõudis veel kaks näidendit ka valmis kirjutada. Olid ajad! Järgmisel kuul tuleb mul 30-e päeva peale kokku nii palju liikumist ja tegemist üldse, kui varem ühte pühapäeva mahtus.
Tundsin huvi, et kas mu jääaugud võisidki selle seljahäda põhjustada, kui sain teada, et lihas on suht kabe veel siiani (seega mu kevadine trennipausike ei saanud peasüüdlane olla). Aga sain teada, et jääauk seda põhjustada ei saanud. Sundasendid ja vale kehahoiak, kui juba põletik tekkinud oli. Muidu oleks ju võimlemine asja korda teinud nagu eelmised korrad. Ja siis mul plahvatas - istusin pühapäeviti kirikureisidel selles kuradi autos, kui mu selg juba kringelkõver oli. Kurat küll. Oleks pidanud ikka Rakveresse sõitma selleks tunnikeseks. Edaspidi peab targem olema. Kuigi nüüd on see kirikusse sõitmine ka keeruline, kui pausid peab sisse tegema. Ütle veel, et Jumala abiga :-)
Suhtlesin lõpuks ka tõlkija Triinuga. Ta on endiselt sama pessimistlik ja naudib sajaga suve suremist ning kaamose reinkarnatsiooni. Aga samas kilkas, et saab nüüd päris head unekokteili tablettide näol ja vähemalt magab mõnikord. Oli kuidagi rõõmsam. Tema ju oligi see, kes mu tähelepanu Klaaslapsele kunagi juhtis. Pean teda selle eest tänama, kui see lugu tõesti lavale jõuab.
Eile jälle lugesin ja selles tekstis on lisaks mässule ja valu peitmisele ka kuratlikult head stiili. Mõned laused on voolitud kohe neid valjult ütlema. Mis sa tahad - Maarja Kangro on ikkagi luuletaja ka veel. Eks ma õhtul tänan Triinut. Seda enam, et Kafkast ja nukust ei teinud ta juttugi. Ega ma ise pole ka kirjastustega veel kaugemale jõudnud. Peabki jälle tegelema hakkama. Kurja küll, kui palju asju on tegelemata. Lihtsam oleks otsad anda, kui selle kõigega taastumise kõrvalt hakkama saada.
Pean ka siiski tõe huvides rehabiliteerima oma palatikaaslasi. Nad ei ole siiski ainult saama peal väljas. Eile seisid kaks neist rulaatorite najal koridoris, päikeselaigus ja näitasid üksteisele telefonidest videosid lastelastest ja naersid laginal nagu oleks ise veel viiesed. Üks tagus vastu sääri ja hakkas naeru pärast köhima. Lapselapsed, kes telefonist kostusid, rääkisid aktsendiga, aga eesti keeles ja sekka kostis ka täiskasvanute hüüdeid. (Samuti aktsendiga eestikeelseid.) Ja tegelikult saavad nad ise ka õdedest väga hästi aru, kui need eesti keeles räägivad. Ja nii mõndagi oskavad nad ka ise eesti keeles rääkida. Ilmselt oli mul siis paha tuju, kui neid siunasin. Seega - võtan tagasi kõik oma kahtlused väljarändavate venelaste ja ka eestlaste kohta. Seda enam, et mulle on meenunud päris mitmed tõsised eestlased, kes ei otsi kergemat elu. Ilmselt pole siin nii üldistavat mustrit midagi. Puhas eelarvamus puges jälle mu sõrmesardellidesse.
Eile pani Heinz facebooki pildi impressiivsest punasest kassist. Juba foto oli nii kuradi karjuv, et päris elus võib see maal lausa tappa. Ja öösel oligi käes - nägin unes, kuidas see Heinzi kärtspunane kass sealt pildilt mind taga ajas. Ise oli selline sõiduauto suurune. Ärkasin selle peale, et palatikaaslane peeretas. Sellised seosed siis maalikunstiga. Jeesusmaria, ma ütlen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar