Tegelikult on hea, et haiglasse jäin. Jätsin unerohu õhtul ära ja ärkasin kaks korda. Nägin väga imelikke unenägusid. Üks oli nagu draamafestival mingis suures telgis. Igast küljest sai erinevatesse saalidesse, aga miskipärast näidati kõigis saalides, kuidas inimestel jalgu otsast nüsitakse. Mootorsaega, kreissaega, giljotiiniga ja viimases telgis/saalis kummardus üks väga värviline kloun mikseriga musta kasti kohale, kus lamas lehvitav naine. Teine unenägu oli argisem. Tegelane õppis saksa keelt ja oli väga kurb. Ärkasin ka pisar silmanurgas. Tunnen, kuidas mind kunagi pole, kui tal vaja oleks.
Kell kuus äratas õde mind selleks, et jagada informatsiooni mu kehatemperatuuri kohta: 36.5. Normaalne. Naeratus ja juba oligi mu naabri temperatuur samuti naeratuse saatel normaalseks tunnistatud. Ja siis see hakkas.
Ajasin end püsti ning tundsin, et valu parema tuhara närvipõimikus on tugevam. Kõndisin natuke, et läheks üle, aga ei läinud. Astudes jätkus see terav tuttav lõige. Proovisin kükitada ja vana kaaslane oligi tagasi. Istudes sain juba aru, et püüan jälle keha krampis hoida. Alles paar päeva tagasi sain sellest alateadlikust krambistumisest jagu.
Selles suhtes on tõesti hea, et ma siin olen. Kodus hakkaks juba muretsema. Siia tagasi pääsemine tundub igal juhul raskem, kui Bastille`i vallutamine. Eks siis päeva peale paistab. Samas on nad öelnud, et see kestabki mõned päevad, aga miks ta tugevneb. Vaatame. Sain nüüd hommikused tabletid kätte, aga kogu aeg peab keha kontrollima, et ta krambist lõdvestada jälle.
Eile õhtul tuli palatisse üks doktor, keda olin koridori peal varemgi silmanud. Selgus, et ta on dr Tõnu Rätsep ja ta on kirjutanud närvikliinikust ja dr Puusepast romaani. Nad olid eelmisel aastal juubeli puhul ka Üliõpilasteatriga koostööd teinud, aga see segane aeg...
Koridoris on ka omalaadne näitus juubeliks üles pandud. Dr Puusepa kohta ma niipalju teadsin, et tema selle kliiniku rajaja on ja kui me Frankensteini tegime Dviniga, siis põrkusin ka tema vägitegude otsa. Seega tuttav mees. Dr Rätsep jättis mulle raamatu lugeda ja sellega ma õhtut ka sisustasin, sest Zeller, mis mul loomekaks lugemata, kuidagi ei kõnetanud mind.
Romaani nimi on Versammlung, mis tähendab koosolekut või kokkutulekut. Romaan ise on väga ladusas tugevalt dialoogilises vormis. Kirjeldusi ja epiteete on vähe, mis teeb lugemise kergeks. Algab mõnusa intriigiga, kus dr Puusepp käib haiglas ringi ja haihtub siis õhku. Mida võis ka aimata dr Rätsepa napist kommentaarist, et muidu on kaasaeg, aga seal askeldab ka dr Puusepp. Igal juhul on täitsa hea lugemine siiani. Seda enam, et siin olles kujutab neid ruume hästi ette.
Natuke meenutab algus Juhan Paju "Hiromandi kokteili". Eks ma päeval loen edasi. Hakkasin mõtlema, et kui palju võib olla neid inimesi, kes kirjutavad ladusalt, aga on hoopis mingi muu erialaga nii sügavuti seotud, et kirjutamine on teisejärguline hobi. Ja mis neist saanud oleks, kui nad oleksid oma kirjutamise oskuse välja saanud arendada?
Kuigi - minu kultuuris on arstiamet igatepidi võimsam saavutus, kui olla keskpärane teatriinimene nagu ma ise. Arvestades juba aega, mis õppimisele kulub ja süsteemi, mis jätkab väärikat selli-õpipoisi-meistri traditsiooni, on arstid minu jaoks ühel pulgal Bulgakovi meistriga.
Hommikul lobisesime ka Margusega ja siis tuli ka jutuks, et mis oleks väärikas amet. Ise olen restauraatori töö peale mõelnud. Seda enam, et mõni nädal tagasi sain teada, et Natali hakkas Viljandis seda õppima kaugõppe vormis. Aga vaevalt, et minust nii palju asja saab. Eriti nüüd, kus ma oma seljaga ei kõlba tantsimagi. Tüütu.
Aga samas - olen elus ja seegi on juba suur asi. Saan võtta valutuid asendeid. Veel :-) Kuigi jälle on keha krampi tõmbunud. Saaks endale mingid elektroodid sisse panna, mis särtsu annavad, kui jälle krampi tõmbun. Hea küll. Nüüd võimlema. Võrreldes kodutu keevitajaga on elu haiglas nagu lill. Patt oleks kurta või kaevelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar