mis muudab maailma paremaks?

Kui keegi mu elu kõrvalt vaataks, siis oleks mu viimase aasta käitumine üks arusaamatu ummikjooks ja ega mul head vabandust polegi. Mind vist tegelikult hirmutab kõige rohkem see, et kohe saab 50 aastat elatud, aga sõrmede vahel polegi midagi. Ei ole ma maailma paremaks muutnud ega kedagist. Kuigi juba viimased 21 aastat nagu üritan või nii. Vähemalt mäletan, et 2000 või 2001 aastal, kui me teatris SWOT analüüsi tegime ja kirglikult vaieldes missioone ning visioone sõnastasime, saime ta niimoodi välja öeldud - Rakvere Teater muudab maailma paremaks! Ja tollal ma ka mõtlesin nii ning isegi uskusin sellesse. Praegu - ei saaks öelda, et midagi oleks paremaks muutunud. Kuidas seda siis nimetada? Läbikukkumine?

Ilmselt mingitel sellistel segastel põhjustel võtsin ühel kevadpäeval ka Laila nööbist kinni ja ütlesin, et tahaksin sotsiaaldemokraatide nimekirjas kohalikel valmistel kandideerida. Minu missioon oli alguses kaunis õhuke - lõpetada Rakvere linnas aastavahetusel püssirohu taevasse paugutamine ja säästa vähemalt niigi palju elusid. Aga kevadel ja suvel toimunud kohtumistel tekkis veel palju häid mõtteid ja praegu on parteikoosolekul väga huvitav istuda ja mõelda ja arutada. Seda enam, et teemad ja valdkonnad puudutavad mind ikkagi otseselt. See on minu linn. 

Mitte, et see vabandaks kuidagimoodi mu viimase aasta käitumist, aga vähemalt oli eile õhtul koosolekult koju tulles, kuidagi ülev olla jälle. Hing oli kerge ja mõtted selged. Mul oli korraks tunne, et ma muudangi midagi lõpuks ometi. Ja isegi, kui see kõik võtab aega, siis... Vähemalt selle pisikese asjaga saan äkki nelja aastaga ikkagi hakkama, et linn lõpetab aastavahetusel mõttetu lindude tapmise nii suurel hulgal. Kindlasti jäävad igavesti kuskile alles need tohmas jorsid, kes oma isikliku tulestikupatarei käima tõmbavad, aga vähemalt on signaal saadetud linna poolt, et see ei ole okei. Aeg on keskajast välja tulla ja kasutada ka aastavahetuse tähistamiseks 21. sajandi vahendeid. Laserid, mappingud, droonid, muusika...  

Lisaks muidugi kõik sotsiaalsed teemad, (üksivanemad, turvakodu koostöös valdadega, lasteaia kohatasu kaotamine, sõimelaste vanematele vabaduse võimaldamine, eakamatele huvikorraldus ja võimaluste tekitamine koostöös erasektoriga - kõik need on tegelikult ju rahaliselt  kopikad võrreldes mingite abstraktsete teemadega, millega linn de fakto iga päev rinda pistab.) Just selliste teemade pärast ma üldse sotsiaaldemokraatide nimekirja peale mõtlesin. Keegi peab olema see ühiskonna pesumasin. Mulle meeldivad need väärtused, et hoiame ja kaitseme nende huve, kelle kaitsmine pole  kõige "seksikam" teema avalikkuse mõistes.

Rääkimata muust elust ja olust. Praegu on see linn nagu mingis  kookonis. Vaese mehe Viljandi. Turvaliselt väikekodanlik  ja nunnu. Aga kõik need mõtted, mida oleme arutanud, on tegelikult teostatavad ja isegi väikest serva pidi koalitsiooni pääsedes on võimalik päris palju seda linna ellu äratada. Iseasi, kas ja kuidas ma viitsin sedasi vaikselt - väikeste eesmärkide nimel - koosolekutel käia ja kannatada välja ka Jaakuste ja Jaadlate kirbutsirkuse, kui selleks vajadus peaks tekkima?


1 kommentaar:

  1. Mulle meeldib see mõttekäik, et kui aastavahetusel kasutad ära 1 patarei, siis sa oled keskaegne inimene. Vaatab/kuulab edasi.

    VastaKustuta

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...