mõnikord ma mõtlen, kes ma olen?

Mõnel hommikul olen ma ports jahtunud spagette. Lödisen voodist välja ning joon oma kohvi, lootuses, et see muudab mind võluväel vähemalt Eduardvildeks. Aga ei muuda. Mõnikord olen ma juba hommikul ärgates karge nagu varahommikune metsjärv või talisuplus. Siis helistan ise Eduardvildele ja ütlen, mida ma tast arvan. Vähemalt mõttes. Ärge küsige miks just Eduardvilde. Las ta olla. Mõnikord olen ma terve päev nagu märtsijänes ja kübarsepp teelaua taga. Mõnikord keravälk ja mõnikord lihtsalt tuul. 

Aga mitte kunagi ei ole ma troopiline vihmamets, kohvi-istandus või tohmas ladina-ameeriklane. Ma ei tea, mis mul sellise maailma vastu on. Kuumus ja niiskus ei ole minu teemad, kui nad käsikäes kuskil vihmametsades või mägedes kondavad. Rannaliival saame kergesti sõpradeks.

Mõnikord olen ma üksinduses ekslev Juhanliivi luuletus, kusjuures üks noist põletatuist, millest meieni pole jõudnud muud, kui vaid kahvatu kaja ja vilets rütmitunnetus... Mõnikord olen viirastus linnusevaremeis. Siis täiskuu uinunud linna kohal. Ühel suveõhtul olin näiteks igatsus ja täiskuu korraga. Sõitsin tookord pikalt läbi öö ja tundsin, kuidas iga läbitud kilomeeter mind aina sügavamaks muutis. Oleks tee tookord pikem olnud, kui Setomaalt Rakverre, oleksin hommikuks oma emotsioonide kaevupõhjas uppunult lamanud. 

Mõnikord olen ma jalutuskäik pargis. Mõnikord olen pikk pilguheit argipäeva tahavaatepeeglis, kus vilksatavad kõik need inimesed, kes mulle elu jooksul on armsad olnud. Mõnikord olen ma jõulud ja jaanipäev. Mõnikord laul. Mõnikord rulluisutamine ja sibul. 

Oma halvematel päevadel olen ma paks ja virisev vanamees, kes pole veel habemesse kasvanud ja hallitusega kattunud. Siis ei tahaks ma mitte kedagi näha ja mitte kellegi silme alla sattuda. Aga mõnikord siiski pean. Sellistel hetkedel aitab mind teater ja need inimesed siin. 

Mõnikord olen ma lihtsalt päkapikk, kes armastab kingitusi teha. Kes paneb karbiga kõrsikuid kellegi auto klaasipuhastajate vahele. Või meepurgi sussi sisse. Või luulekogu, mille väsinud poeet talle Tallinnas kinkis, kellegi tundmatu bussireisija mantlitaskusse. Kes tuleb ja läheb nagu polekski teda olemas. Mõnikord olen ma nagu võilille-ebe, mis tuules lendleb ja kuskile kaob. Siis mind enam ei olegi. See juhtub  kõigiga, aga õnneks ei tea  keegi kunagi seda ette, millal ärkame oma viimaseks päevaks. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

me kõnnime maailma servade peal

Tegelen praegu Tauno oratooriumiga Lepatriinude kõrvalt ja kummaline, kuidas need teemad haagivad. Väike lepatriinude maailm ja sinna kõrval...