Juba teisipäevast saati olen unistanud R-kioski külastamisest, aga alati on nii palju tegemist. Täna siis sõin kõhu täis, võtsin sisse topsitäie tablette, sidusin maski kõrvade külge, et mind poolelt teelt maha ei võetaks ja asusin teele. Ah jaa eelnevalt laadisin täis ka telefoni aku nagu seenele minnes peab tegema.
Ekspeditsiooni algus väga edukas ei olnud. Sattusin esmalt teeninduslifti otsa. Aga koheselt tegin vajalikud korrektuurid ning peagi olin keldrikorrusel.
Filmivaatamise kogemus õpetab, et kõige vähem tähelepanu äratab inimene keldrikorrusel. Isegi siis kui ta on relvaga. Mul relva polnud, aga olin rõivastatud reetvasse bidzaamasse. Selgus, et filmidest tasub õppust võtta. Nii oligi. Keegi ei tülitanud mind.
Koridor oli pikk ja lõpus tundus, et äkki olen juba R- kioskist mööda põrutanud.
Metsavahist isa poolt on mul lapsepõlve lõpututest metsaretkedest päris hea suunataju, mis töötab küll paremini metsas, aga üldiselt ka võõrastes linnades ning hoonetes.
Ronisin trepist 1. korrusele ja leidsin end täpselt R-kioski eest koridorist. Oma suureks kurvastusek nägin silti - L ja P suletud. Ei-noo baskin! Aitäh! Inimene riskib eluga ja siis nemad kirjutavad: "laupäev, pühapäev suletud!" Kuri, ütleks Tegelane.
Lonkasin tagasi ja kirusin ennast, et ma eile seda retke ette ei võtnud. Jõudsin viimaseid jõuriismeid kokku võttes tagasi oma H korpusesse ja sain valgustuse.
Otse meie osakonna ukse taga, ümber nurga on kohviautomaat! Halleluuja! Võtsin prooviks kohe ühe cappuccino ja olen nüüd oma ekspeditsiooniga tegelikult isegi väga rahul. See tähendab, et saan hommikul, pärast seda, kui õde mind ainult selleks äratab, et jagada minuga mu kehatemperatuuri mõõtmise ürgseid saladusi... Pärast seda saan ma nüüd iga kell kohvi. Ja ma ei pea selleks matkama kuskile maade ja merede taga asuvasse R-Kioskisse, mis on "suletud".
Nii on. Lähen võtan vist ühe cappuccino veel. Seda enam, et hakkan telefonis trükkimises profiks saama. Või vähemalt ujun kuskil võitjate kiiluvees vähemalt.
Meenub kuidas talvel Riina meil teatris kriitikutega külas käis ja jutustasime õhtul väikses majas, kus nad ööbisid ning siis ta rääkis, et üliõpilased kirjutavad mõnikord isegi esseed telefonis. Nii kaugele oleme siis jõudnud.
Kuigi mis seal imestada. Ilmselt on telefoniromaan juba ammu kirjutatud ja selle autorgi juba väsinud tähelepanust ja end maha lasknud. Blogipostitustest telefonis ei tasu rääkidagi enam. Ilmselt on isegi esimene telefoninäidend ja telfonistsenaariumgi kirjutatud. Kui ma kuskile püüdleks, siis võiks näiteks esimese telefoniromaani telefonis ära dramatiseerida:-)
Valu annab järele, aga väsisin ekspeditsioonist üllatavalt tugevasti ära. Loen nüüd lõunani ja kannatan oma palatikaaslaste kalamehejutud välja. Praegu on nad suured kalamehed kõik. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar