haiglad

Haiglad on kummalised paigad. Siin hakkad paratamatult mõtlema elu ja surma peale. Või siis hakkad rohkem. 

Uudishimuliku inimesena näen ma haavu ja raskelt haigeid inimesi. Eriti nüüd, kui saan koridorides ringi kolada. Täna sain ka sussid lõpuks. Nüüd on eriti seff ringi kolada. 

Selles keskkonnas kirjutab Klaaslapse dramatiseering end ise. Just see ebaõigluse ja jõuetuse aspekt. Seda enam, et eelnevad kuud valu õpetasid mind maailma läbi selle nägema. Ainult kirjutada ei saa. Õnneks on mul nüüd ka pastakas. Väga mõnus. Kirjutan vaikselt stseenimõtteid üles ja järjest keerulisemaks läheb. Need segatud faabulaga asjad nõuavad alati mingit suurt ja üldist lahendust. Aga need jälle ei tule niimoodi nipsust, käsitöö käigus. Sellepärast ei saagi kuuga dramatiseeringut teha. Töömahu mõttes küll, aga see idee või juhtmõte vôi kujund... Mõnikord tuleb ta kiiresti. Mõnikord lööd juba käega ja siis järsku mingi väga juhuslik seos toob lahe duse. 

Tavaliselt aitab ka algteose uuest üle lugemine kui seda hästi tähelepanelikult teha. Alati on mingi detail kahe silma vahele jäänud. Isegi, kui oled mitmeid kordi läbi lugenud. Alati märkad iga kord uuesti üle lugedes "veel midagi". Mõnikord aitab, kui erinevat muusikat kuulata. Mõnikord keskkonnavahetus. Näiteks haiglas loen Klaaslast hoopis kolmanda alltekstiga. 

Aga tegelikult tahtsin hoopis öelda seda, et haiglas saad alles päriselt aru, kui tobedad on igasugused triatlonid ja maratonid, milline mõttetu eneselõhkumine meie kõrval iga päev käib ja ainult selleks, et saada ajutine kaif. Aga ühel hetkel viib see ülepingutus inimese ikkagi nii kaugele, et tulevad valgetes kitlites võlurid ja hakkavad imesid korda saatma. Kui mõttetud ja rumalad tunduvad haiglas kõik napsutamised, suitsetamised, riskitrikid, eneseületused ja muud lollused. 

Alles haiglas saad aru, et lisaks ühele elule on sul ka ainult üks keha. Mingil hetkel tuleb väärtusi ümber hindama hakata. Ja praegu on minu aeg.