päike

 Hakkan juba muutuma natuke selleks "rahvalaulikuks" - mida näen seda laulan. Eile vaatasin aknast välja - tuul! Kirjutan - tuul! Täna vaatan välja - päike! Kirjutan päike! Aga ega mu ajukäärudes suuremat mõttetegevust aset ei leia küll hetkel. Kui seal veel mõni käärgi alles on? Kummaline, kuidas valu halvab igasugused tahted ja mõtted. Hea küll - magusat tahan endisest rohkem. Eile ostsin endale mõttetult suhkrut kokku. Halvaad, virsikuid, mureleid, marmelaadi, musti ploome ja kodujuustu murakamoosiga. Okei - shokolaadi ka. Aga seda teen ma sageli.  Ma kujutan ette, et kui ma oleks veel paar kuud haige, siis ei mahuks ma ühel kaunil hommikul enam uksestki välja. Õnneks teatris saab mõlemad uksepooled lahti teha. Siis ilmselt ööbiksin kuskil pargis kobrulehe all. 

Eile lugesin "Klaaslast". Olen sellest teatris rääkinud ja üleeile tuli Peeter ning küsis: Kas seda annaks dramatiseerida? Loomulikult annab. Kõike annab. Lihtsalt mõningad dramatiseeringud nõuavad ambitsioonikamat lavastajat ja väga sihitud publikut. Ega ma ilmaasajata siis poleks sellest romaanist iga nurga peal ladranud. Aga nüüd, kui midagi toimuma hakkab, tellisin endale ka Apollost raamatu ära. Ei tahaks jälle raamatukogu raamatusse märkmeid teha. Ükskord pidin raamatukogu raamatu sedasi asendama, et olin sinna sodinud. Tõde ja õigus III osa. Jah, mul oli endal ka olemas, aga ajasin lihtsalt raamatud sassi ja kui hakkasin tagasi viima, siis avastasin, et - ups! Õnneks vangi ei pandud. Aga piinlik oli küll. 

Raamatupoodides igatahes "Klaaslast" enam ei olnud. Kummalisel kombel ei olnud ka näiteks - "Polkovniku leske", Lennart Meri "Hõbevalget", John Steinbecki "Me tusameele talve" - mida polnud ka võimalik tellida, sest raamat oli "läbi müüdud". Eks ma kammin järgmisel nädalal internetis. Kuskil on kindlasti midagi. Igatahes viimane "Klaaslaps" peaks peagi mu ablaste sõrmesardellide vahele jõudma ja ma saan seda sodima hakata. Hakkasin raamatukogu oma vaikselt valu kõrvale sirvima, aga midagi veel ei hargnenud. Monotükki on kõige lihtsam teha, aga siis on ka lavastusest kõige väiksemale vaatajagrupile abi. Selle romaani väärtus on kindlasti Maarja Kangro vahetu kirjutamislaad ja tegelikult ka lunastus. Tee, mis tahad - minu jaoks annab see romaan läbi oma valu ka väga kauni lunastuse tegelikult just neile, kes millegi sarnasega kokku on puutunud. Kas otse või kaudselt, polegi oluline.

Niipalju siiski kumas, et kolme tegelasega peab see lugu olema. Siis saab kõik kolm osapoolt peegeldatud. Kuigi Maarja jätab arsti romaanis natuke laokile, aga loodetavasti lubab ta mul natuke seda  laiendada, muidu jään küll hätta. Aga eks ma suhtlen temaga siis, kui loomekas ka midagi arvanud on ja asi ikkagi töösse peaks minema. Enam ma seda viga ei tee, et hakkan autoriga rääkima ennem, kui töö lahti läheb. Aga mõnus on mõtteid koguda. Seda enam, et just kirjutas ka Juta, et lõpuks - aasta hiljem - hakkas ta seda lugema. Küll mõnel võtab aega kõik. Kummaline, kuidas mingil hetkel hakkavad ühed ja samad teemad igalt poolt korraga kokku jooksma. Seda enam, et alles ühel päeval - augusti alguses - silmasin seda ka lugemise väljakutse rubriigis ja sealne lugeja nägi selles romaanis samamoodi lunastuse motiivi. Eks näis. 

Päikese juurde tagasi tulles. On kooli algus ja vaatan kadedusega, kuidas kõik õppima on läinud. Kes näitlejaks, kes kommunikatsiooni ja kes restaureerimist. Peaksin ka end kätte võtma ja hakkama ikkagi mingit seminari korraldama. Muul viisil õppimiseks olen vist liiga saamatu juba. Dramaturgide suvekoolist jäi kummitama Joosep Susi vihje, et Luuleülikooli veel pole. Kui hakkaks ikkagi ise tegelema millegi korraldamisega. Ma usun, et teatriga koostöös oleks see täitsa mõeldav. Natuke dramaturgiat, natuke poeetikat ja natuke proosat... Praegune olukord on natuke piinlik küll, kui Rakvere kõige akadeemilisem ühendus on Moonaküla Muusikaakadeemia. Ma usun küll, et mingi Talveseminari laadne ettevõtmine võiks siia nii mõnegi noore ja mõtlemisvõimelise inimese tuua. Ja ongi jälle päike, mida põske pista.