Tegelikult ei meeldi mulle üldse telefonis kirjutada, aga arvuti-aega pean hoidma tööasjade tegemiseks, nii vähe, kui teda ka praegu on.
Eile tundsin juba korra, et olen vist natuke liiga teinud endale, aga õhtul võtsin mati ja lamasin parteikoosolekul ja hakkas natuke parem. Tegelikult võiks üldse inimesed rohkem lamada. Või kõndida. Eriti loogiline oleks koosolekuid üldse püstijalu pidada, siis oleks need tunduvalt tulemuslikumad. Ja ka lühemad ilmselt.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, kuidas iga hommik, mil ma ärkan pärast haiglast koju pääsemist on nii isesugune. Erinevad valud. Erinev tuimus. Tundub, et labajalga enam elu ikkagi tagasi ei tulegi. Aga vähemalt olen ma sirge ja ei valuta enam tükkideks.
Mulle meeldis haiglas hommikuti see, kui õde tuli kell 6, sihtis sind oma relvataolise esemega, mask näo ees ja teatas sulle siis su igapäevase kehatemperatuuri. Meie igapäevast kehatemperatuuri anna meile tänapäev. Selles oli midagi turvalist. Ja ühtlasi oli see märk sellest, et voodi tuleb üles teha, protseduurid algavad.
Nendes hommikuvaludes on iga kord mingi erinev iseloom ja see teeb murelikuks. Aga siis võtan oma tabletid sisse ja hakkab parem. Valud kaovad ja tekib tunne, et " suudan hüpata üle lompide". Aga pealelõunal või õhtupoole hakkab kõik uuesti ja ma kohe ootan, et saaks oma tabletid alla kugistada. Meie igapäevaseid tablette anna meile tänapäev.
Aga mis saab kuue päeva pärast, kui tabletid peavad ära jääma ja tulengi tagasi päris elu juurde, kus ongi valud ja teadmatus. Vähemalt on mul nüüd dr Heinola telefoninumber. Loodetavasti ei tule seda siiski kunagi muuks kasutada, kui talle heade soovide edasiandmiseks enne jõule või midagi.
Valudest rääkides, hommikul kirjutas ka tõlkija Triinu jälle. Arvas, et saan tema käest tappa, kui ma Klaaslapsest mingit tibuemmetsemist hakkan tegema. Et Maarja Kangro ei ole mingi tibuemme. Lohutasin teda, et olen kenasti aru saanud Maarja Kangro mõttest ja tseremoonitsemine jääb ära. Tuleb täpselt samasugune valus karje nagu autor seda ennast piinates on kirja pannud - lunastusega. Minu jaoks jääb see romaan puhastuslooks. Ainult valuga saab ravida valu. Siiski jõan ma selle romaani lõpus alati tundeni, et ma vabanen millestki, mida olen kogu lugemise aja kramplikult endas kandnud. Kummaline romaan. Ta ei lase mind lahti. Hästi kirjutatud, seda niikuinii, aga kuidas ta mind enda külge kinni sõlmib?
Eile sain ka enda isikliku Klaaslapse raamatu lõpuks kätte. Kuigi tellisin ta juba 1. septembril. Apollosse jõudis ta tegelikult juba 13. kuupäevaks. Seega 2 nädalat. Aga kohaletoomine tasuta. Haiglas tellisin meeltesegaduses ka Vanast Raamatust Karude koopa, mida silmasin fb-s ja see tuli ka 13. kuupäevaks smartposti. Seega - telli, mida tahad, ikka tuleb ta kohale 13.
Peangi nüüd tööle hakkama. Ega Lepatriinud end ise ei toimeta. Ja homme peame Kristjaniga helikujunduse üle vaatama. Siis veel parteireklaamid ja üldse hull päev. Tahaks juba jälle vastutustundetult lamada nagu haiglas. Aga enne jõule seda vist ei näe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar