Kes ütles, et haiglad on igavad!

Mul on palatikaaslane, keda mõttes voodikaaslaseks kutsun, sest meie voodid on kõrvuti ühes seinas (eesriie on muidugi vahel). Tema nimi on Vladimir. Tema ongi üks neist vanaisadest, keda varem kirjeldasin. See kes naerust köhima ei hakanud.

Tal pidi täna haiglas suguvõsa kokkutulek toimuma. Kõik lapsed ja lapselapsed lõid vaktsineerimistõendid läikima ja triikisid maske. Tütre mees käis eraldi veel testi tegemas kalli raha eest, et tema ka sisse lubataks. Aga - kui taevas tahab, loobib ta me päevaplaanide rattakodarad kenasti kaikaid täis.

Hommikust sõi Vladimir isukalt. Küsis Viktori käest veel võid juurde. Viktor ei armasta võid. (Viktor on see, kes naeris nii, et köhima hakkas.) Kuid pool tundi hiljem kuulsin tualettruumist õõvastavaid heliefekte. Lootsin, et sellel lool on mõni parem seletus kui: Vladimir oksendab. Aga - ei olnud. 

Vladimir on haige. Õed jooksevad sisse-välja. Kraadivad, mõõdavad vererõhku (ülemine oligi üle kahesaja), teevad süsti, võtavad vereproovi... Täielik tingel-tangel. Wot siis vanavanemate päev. Istud haiglas, oksendad oma hommikusööki välja ja ootad homset. Tütar paneb oma triigitud maskid kappi tagasi. Poeg avab õlle ja hakkab jalkat vaatama. Lapsed hingavad kergendatult, ainult tütre mees tahab kalli tõendiga linna peale laiama minna. Idülliline vanavanemate päev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...