Facebookil on komme mõningaid olulisi ja ebaolulisi asju meelde tuletada. Mõned päevad tagasi ilmus mu virtuaalukse taha noormees nimega Zukerberg, andis kella, ulatas järgmise pildi ja küsis: kas sa mäletad?
Mõtlesin tol päeval päris pikalt sündmustele, mis toimusid viis aastat tagasi. Ma ei usu, et see just Zukerbergi plaan oleks olnud või, et ta vähkres öö läbi unetult kuskil oma New Yorgi voodikeses või kus iganes ta parajasjagu ööbis ning mõtles - mida paganat ma sellele Lennukile nüüd meelde tuletan?
Aga tulemus oli hea. Kummaline, aga selles pildis, mis algselt kandis pealkirja: suve riismed, on küllaltki omapärane segu rahvuslikust eksootikast. Roheliseks värvitud rannakarp ja triibulised merekivid Käsmust. Tollal, viis aastat tagasi, sai neid mere äärest kottide kaupa koju tassida. Aga täna peidab end seljakotis hoopis Billie Eilishi mitteametlik elulugu fotodega. Ja ma kardan, et olen juba sellegagi hiljaks jäänud. Sia oli juba aasta tagasi nii eilne päev, et eilsemat enam polegi. Kuigi ma ise kuulan ikka veel mingitel hõredamatel hetkedel Chandelliersi. Kuidas kõik viie aastaga muutub.
Ajal on kaunis komme oma radu kõndida. Väidetavalt olla ta selle kassidelt pärinud. Mõnes mõttes on ka hea, et aega tagasi pöörata ei anna, kuidas muidu me oma vigadest õppida suudaksime. Või nagu Selma ütleb - Issand, lase me hingel ennem küpseks saada, kui see koristatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar