mul on kõik hea, mul on kõik hästi

Kummaline on alati ema kirikusse saata. Kui ta uksest ilmub, siis tekib korraks endalgi superstaari tunne. Kõik tulevad teda tervitama ja embavad. Viimased seisavad järjekorras. Kõige vahvam on see, et kui tavaline jututeema kodus on jalg, selg ja kuulmine (täpsemalt - selle puudumine), siis kirikutrepil tekib temasse väike vürts ja särts ja säde ning kohati on tunne, et mitte mina ei aita teda trepist üles vaid tema lohistab mind järel. 

Üldse on armas vaadata neid vanu ja lihtsaid naisi, kes kirikuvärava taga oma ristimärke teevad. Siis kiriku ukse ees... Nagu takistusriba. Kui mitme ristimärgiga pääseb Jumala jutule? Mina ei tee ühtegi. Või kui, siis mõttes. Kui ema on oma patsutavatest ja embavatest kaaslastest ümber piiratud, lasen oma mündi korjanduskarpi ning viin Antoniusele küünla. Ma loodan, et see on ikka Antonius? Kuigi - mis seal vahet. Ega ma niikuinii ei usu, et see halvastimaalitud kurja välimusega mees on minu kaitsepühak. Kui ma üldse millessegi usun, siis on need ükssarved. Aga see on juba teine teema.

Pomisen mõttes omad palved ja sõidan siis bensiinijaama kohvi järele. Ma ei tunne küll mingit jumalikku väge. Kõige rohkem puudutabki mind see, kuidas need vanad ja väsinud naised kirikuvärava taga koogutavad. Ja kellad. Teen alati autoakna lahti, kuni kellad ära löövad. 

Ainuke palve, millega ma tegelikult nõus olen on ikkagi see Iiri noormehe lohutus, kui ta kodusaarelt välja rännanuna kirjutas oma kallitele, kes tast maha jäid ning lõpetas alati sõnadega: mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Selles on küll mingi vägi ja võim. Mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Isegi, kui see vale on - mõjub see alati paremini, kui hakata soiguma, et kuidas selg valutab ja jalg tahab otsast ära tulla. 

Üldse on kummaline, et just neil pühapäevadel, kui me OÜ Kirikureisidega kulgeme, kipun ma mõnikord mõtlema rohkem surelikkusele. Ei, see ei ole midagi suurt ja kaanonlikku. Pigem sellised pisiasjad, et kui ma peaksin surema ja unustan hommikul näiteks habet ajada, et siis mulle vist ei meeldiks. Siis oleks nagu kuidagi kiirustatud surm? Või kui ma suren, mis mul siis seljas on? Või kas küüned on lõigatud. Või millist aluspesu ma kannan. Sellised napakad küsimused. Ega ma ei tea sedagi, kas tänapäeval enam üldse pestakse surnukehasid?

Ma tean, et need pole üldse tõsiseltvõetavad küsimused, millele surmaga seotult mõelda, aga kellele meeldib kana, kellele tütar. Ma ei saa midagi parata, et mind sellised praktilised mõtted kiusavad. Aga üks on kindel - ma tean, et kui ma väikese varbaküünegagi tunnen surma lähedaolekut, siis tahan ma mõelda nagu see Iiri noormees - mul on kõik hea, mul on kõik hästi. Sest tegelikult nii ongi. Mulle meeldiks, kui see jääks minu viimaseks mõtteks.