laulu vägi

Klassikaline laulmine on ikka võimas. Need on helid, mis ei jää isegi pildile korralikult. Ükskõik kuidas fokusseerida. Ausõna, see pole  minu süü, et prooviprotsessist pole ühtki mitteudust pilti. Need on vibratsioonid! Tegelikult on ka kirjutada pisut raske, sest Taavi vallandab sellise akustilise orkaani, et äike ja müristamine on selle kõrval traksipükstes poisike. Pole ime, kui meid siit varsti välja visatakse. :-) Vibreeriv kunst nõuab ohvreid. 


Nüüd jõudsime ka äratundmisele, et päris klaver oleks iga kell ägedam. Nii kahju, et me Elleri saalis ei saanud teha. Kõik tegelikult kannatab, isegi kui oleme läbi sinise ussi traageldatud tagumiku kõik ümber teinud. Eks me homme muidugi saame alles esimese nätaka. Aga kõik, mis ei tapa teeb vigaseks. Lõpuks sureme vaid üks kord :-) Nagu elamegi.


Teno on nagu noor jumal. Kokku on see nagu mingi film Tiigi seltsimaja saalis. Aga tõesti on võimas. Kui kunagi aega jääb, siis võiks täitsa korraks ooperi peale mõelda. Või isegi mitte ooperi vaid ooperikava. Ta on selline lahtisem vorm. Kuna ma Ühele Taavi aariale võtan tõlkeks hoopis John Donne mõtiskluse maast ja üksindusest ning Maria aaria tõlgime Alliksaare sonetiga "Kui lahkud, jäta küünal põlema...", siis tahaks kohe näha, kuidas see töötab. Kui sedasi tähenduse kaudu ooperit tõlkida, siis saaks tunduvalt siduvama sümbiootilisuse. Emotsioon on ju niikuinii kuulda. Aga impressionismis maksavad tipid-täpid. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Nagu Tallinnas. Või isegi veel hullem.

Linn on lund täis. Öö puistab teda nagu soola supile. Kuitahes palju harjaga ka autot lihvida, hommikuks on temast saanud Rakvere lumelinnas...