Eile kukkus lõpuks selline vihm taevast alla, et kõik maa on viimaks ometi märg. Ilus oli seda vaadata ja pildistada. Vihmas on midagi lunastavat. Nagu pildilt näha, siis need valged ribad ongi need - oavarred ilmselt :-) Kallas nagu oavarrest? Öeldakse ju niimoodi? Ega ma pole kunagi aru saanud miks? Kui oavars murda, siis sealt eriti palju mahla ei tule. Pigem võiks öelda, et kallab nagu soojal kevadpäeval kasemahla. Aga ma ei hakka siin nüüd vanarahvaga tüli ka üles kiskuma. Eks neil ole oavartega omad kogemused ja kanad kitkuda. Küllap siis muistsel ajal veel oavarred leemendasid mahlast. Kaasaeg viib rahvapärimusegi viimaks Delfi faktikontrolli karmi komisjoni ette. Vanasõnad jäävad ajale jalgu :-)
Näiteks nagu see muistne rahvatarkus: Vara üles, hilja voodi - nõnda rikkus tuppa toodi! Tegelikult võib tänapäeval sellise käitumisega vaid infarkti tuppa tuua. Seda enam, et tööga ei ole enam ligi sadakond aastat juba võimalik rikkaks saada. Võib jõukaks jõuda, aga rikkaks saab kas pärimise teel või manipuleerides materiaalse maailma kompositsioonidega. Ja ka siis võid sõrmed kõrvetada. Kõige kindlam viis rikkaks saada on endiselt raamatute lugemine ja elamuste elamine. Järgmise nädala lõpus on näiteks Rakveres Dagö kontsert. Taas võimalik lihtsurelikul rikkaks saada. Aga see on juba teine jutt. Tegelikult pidin ikkagi kajakatest kirjutama.
Mõnes mõttes on kesklinnas vahva elada. Jalutades võid minna kõigisse suundadesse ja ikka toimub ümberringi midagi. Kuigi ka Vene tänavalt võis igas suunas minna, siiski sattusin väga harva kuskile Vaala keskuse või raudtee poole jalutama. Võib olla oli häda ka selles, et Vene tänaval ealdes ma miskipärast üldse eriti ei jalutanud. Või kui, siis - viina järgi. Seega võib öelda, et seljahädad mõjuvad inimese jalutamiskäitumisele hästi. Aga tegelikult ka - enne magamaminekut tahaks natukenegi selja sirgu saada ja jalutamine on selleks kõige parem tegevus.
Nagu Robingi eile itsitas, et inimesel on magamistoas suur ja lai voodi, aga tema magab kitsukesel põrandaribal. Nagu vanaisa Vene multikas - Pontu Pitsul külas:
-Aga kus siis vanaisa magab?
-Vanaisa? Vanaisa magab esikus matil!
Aga kuna matil magades selja seis hullemaks pole läinud, siis üritan edasi:-) Nagu vanaisa.
Võtsime Robiniga koos eile veel korra kogu Rinaldo läbi. Mulle Robin meeldib aina rohkem. Ta märkab väga lihtsaid asju, aga ta märkab neid kohe koos lahendustega, mis on kuidagi tegutsemistahet tekitav. Ma ei viitsinud eile tegelikult veel üldse uuesti tiitreid toimetama hakata, aga pärast seda, kui ta oma positiivsusega hoo sisse lükkas, istusin ikkagi maha ja nüüd on algus tehtud. Täna siis viimased pudinad ja homseks ei tohiks muud jääda, kui kandelaaber. Ning muidugi kaks proovi. Teno ja lauljatega Tartus ning Liisa ja Madisega Rakveres. Üle-isamaalised proovid :-) Kuigi - isegi õrna ettekujutust pole, kust kuramus see kandelaaber välja võluda? Muidugi saab ka ilma, aga ta oleks taas hea siduv kujund Teno alguse ja lõpu puhul. Ja ma saan aru, et neid märke juba läbivalt on, aga tegelikult on ühel esimesena ilmuval tegelasel alati hea kasutada nii vähese sõnalise osa puhul mingit semantilist kujundit, mis lõpus kõik seltskonna ühiseks tervikuks seob läbi suurema üldistuse. Nagu Paunvere poistes pidi Arno uue õpetajana tegema selfie. See võimalus lihtsalt karjus ja nõudis oma õigust, kui me lõppu jõudsime. Teno kandelaaber karjub küll pisut vaiksema häälega, aga sama idiootselt. Ja ma saan aru, et see on vaid ühekordne projekt ja ei peaks nii tõsiselt võtma, aga ju ma olen siis nii loll.
Teatri kandelaabrid on sel hooajal suunatud kõik tööle uuslavastusse "Tants" ja nende rekvisiidi või kostüümi kallale, mis repertuaaris on, me professionaalse teatrina ikkagi ei lähe. Mis ongi õige. Aga samas - omamoodi põnev moment. Me peaks seda reklaamis kasutama - lavastus, milles on korraga laval kõik Rakvere Teatri kandelaabrid!
Ja ma saan tegelikult aru, et see kandelaaber kujundina on vanamoodne ja igav kompositsiooni traageldus, aga barokkooper ongi midagi muud! Kui Verdi või mõni uuem helilooja kirjutas ooperisse sisse ka sündmused, siis barokkooper kannab endas enamasti vaid atmosfääri ja tunnetust. Sündmused leiavad seal aset rohkem nagu lambist. (Seda enam peaks kandelaaber olema :-) Või vähemalt lamp!)
Mõnes mõttes on Shakespeare komöödiad barokkooperiga väga sarnased. Näiteks 12-s öö. Läbi näidendi ei juhtu suurt sittagi. Tants, trall ja tagaajamine ning alles viiendas vaatuses kukub inglise superstaar sellise hooga otsi kokku tõmbama, et korraga on sadaseitse rauda tules! Oleks ta sepp olnud, siis oleks ta töötuna nälga surnud :-)
Sama on ka barokk-ooperis. Tundlen, tundlen, tundlen! Nutan, nutan, nutan! Kahetsen, kahetsen, kahetsen! Ja siis kiired salasepitsused, intriigid ja vandenõud. Seejärel - tundleme, tundleme, tundleme! Nutame, nutame nutame.... Jne. Peaasi, et muusika magus on. :-) Ja inimese hing saabki ülendatud:-)
Seega - kui barokk-ooper on nagu impressionism, siis Verdi ja Puccini pigem nagu empiiriline realism. Või kuidas kurat seda nimetada? Igal juhul on Händel nagu eestlasele Rein Rannap. Kui ta parasjagu midagi imelikku ei tee, näiteks kustukaid klaverikeelte vahele ei topi, siis on ta muusika alati eestlasele sobinud ja meeldinud. Alates Rujast ja lõpetatdes noorte lauljate tuuridega. Meloodiline ja harmoonias. Mitte nagu kajakad mu akna taga.
Hoidsin öösel suure toa suure akna pärani lahti ja tegelikult päris ime, et mõni kajakas või vares sealt sisse ei tunginud öösel. Või nad raiped ongi käinud? Märkasin aknapale alumise serva alt väljarebitud kileriba, mida seal varem pole olnud? On rajakad!
Kuidas selline kilejupp saab ise pale vahelt välja pugeda? Ainult siis, kui haldjas ristiema ta ussikeseks moondab. Või mõni vares või kajakaraibe teda oma nokaga kitkub. Sellised ohud siis kesklinnas! Kisa on igatahes kohutav juba kella neljast saadik. Selles mõttes hea ja odav, et äratuskella pole tarvis:-) Siiski - mäletan, kuidas ma kord Lõuna-Eestis ärkasin vanas aidas magades kõrvulukustava linnulaulu peale. Täna võiks öelda midagi sama - kõrvulukustav "linnulaul". Ainult jutumärkides. Ja lisaks ka sigaretisuitsu lehk, mis alt sisse pressib.
Seekord siis selline hommik. Ja miks - kajakad? Kummalisel kombel meenus mulle esimese asjana hommikul ärgates üks luuletus, mille võisin kirjutada keskkooli lõpuklassides. Olin just lugenud läbi Ristikivi "Inimese teekonna" käsikirjalises variandis.
Neid löödi tol ajal sellisele õhukesele suitsupaberile läbi kopeeri trükimasinal ümber, mis siis rändasid käest kätte. Kuigi jah - valik kelle kätte nad sattusid, ei olnud enam selline "konspiratiivne" nagu paar-kolmkümmend aastat varem - 50-60datel aastatel. Seega jõudis üks eksemplar ka lameda maapoisini, kes alles 80-date keskpaigas kuulis esimest korda sini-must-valgest lipust ja jõuludest. Siis, kui Noor-Tartu rühmituse liige Anu meile ajalooõpetajaks sattus.
Igatahes lummas Ristikivi luule seda 16-17 aastast maapoissi ikka niimoodi, et ta isegi oma viletsal vene trükimasinal midagi luuletada püüdis. (Imelik, et tollal pidin ma kõike trükimasinal tegema, kuigi paber ja pliiats olid juba tuhandeid aastaid leiutatud ja olemas:-) Igatahes kirjutasin ma luuletuse Ristikivi koduigatsusest, millest mäletan mingeid fraase ainult...
Ta seisab võõramaa rannal...
ja vaatab üle vee...
Ja kadakad olid sel rannal
ja kajakad kuhugi teel...
Mingi soga oli ka marssalikepikesega ja blaa-blaa... Tänu taevale, et neid luuletusi enam alles pole. Või kui, siis kuskil Tamsalu pööningul. Aga loodetavasti on nad leidnud ikkagi tee prügimäele. Mina olen igatahes küll viimane inimene, kes neid sinna otsima läheb.
Siiski hakkas mind hommikus kummitama see totter kujund, mis võis isegi tõsi olla - ja kajakad kuhugi teel... Olles nüüd Ristikivi luulekogu rohkem lugenud võin öelda, et tegu on valmis lavatekstiga. Tema ainus luulekogu on täpne ja komponeeritud näidend. Olen teda Rakveres lavastajatele pakkunud, siis Tartus, siis Viljandis ja nüüd - enne Made in Chinat isegi korra mõtlesin, et teemegi selle ära lõpuks, aga kuidagi Peetri juures Päides kujunes Tarmo tulles - Made in Chinaks. Mida ma üldse ei kahetse. Kindlasti üks mu parimaid asju ever. Aga äkki siis nüüd on aeg, kui ma Lepatriinude jõulud kenasti katuse alla saan noorte Viljandi tudengite abiga? Siis asuda hoopis Nipernaadi vanaduspäevade asemel "Inimese teekonna" kallale?
Sellepärast siis - ja kajakad kuhugi teel... Mitte sellepärast, et ma kesklinnas elan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar