Muidugi ma tean, et suvi peab olema soe, suu kõrvuni ja selge. Päike peab suvel paistma 365 päeva nädalas. Ja vihm - kee-la-tud! Ikkagi mulle meeldib, et eile lõpuks sajule pööras. Vihmas on minu jaoks midagi rahustavat.
Esimesel hetkel meenub lapsepõlvest vihm heinakuuris. Lamad selili värsketel lõhnavatel heintel. Seljas torgib mõnusalt ja sääred kihelevad. Vastu katust trummeldab vihm. On hämar. Aeg seisab paigal ja kedagi pole kodus. Enam ei pea hullumeelsuseni heinasületäitega edasi-tagasi jooksma... Või tallamisel soolast kareda käega silmi nühkima, kui heinatolm silma läheb ja siis tolmust ja soolast kipitab. Enam ei pea kiirustama, higistama, kartma... Aeg on maas.
Teine mälestus: kui me keskkoolis käisime, armastasime mõnikord pikema vahetunni ajal lipata alevi kulinaariasse ja osta väikse kamba peale kringli või stritsli. Värskelt ja soojalt ei tundunud see üldse jahusöömisena :-) Ja vaevalt, et me seda tollal üldse jahuks pidasimegi. Meie ainevahetus töötas nagu inglise luuraja kell, limonaadi ja kringlit täis kõht tekitas joovastust, mida hiljem enam alkoholgi pole suutnud asendada. Kringel oli meie koolipoisi olematut taskuraha klappides üks väike võimalus põgeneda taevasse ja olla punniskõhtselt ning süüdimatult õnnelik.
Oli täitsa normaalne ilm, kui me Janekiga teele asusime. Klapitud sai vist viie peale. Tagasiteel jäime siiski vahele. Ei, mitte direktorile ega õpetajale. Neil oli kringlitest sajaga savi. Tagasiteel jäime hullunud vihmahoo kätte. Oli kevad, mai... Vihm oli hullult soe. Tekkis tahtmine lirtsuvad sandaalid jalast visata... Kringel oli mässitud paberisse. Õnnelik aeg - veel polnud inimkond õppinud kogu maailma kilesse pakkima. Pabergi oli selline robustne ja sinakas ning pidas üsna vapralt vihmale vastu. Vähemalt esialgu. Kooli staadioni kõrval viskasingi sandaalid kukerpuu põõsaste alla peitu ja plätsusin paljajalu läbi lompide. Olime läbimärjad nagu kassipojad, kui lõpuks kooli tagasi jõudsime. Keemiaklassi ees trepikojas jagasime viiekesi vettinud lunastust. Paber kleepus kringli külge ja kohati oli võimatu aru saada, kas see, mis kurgulakke kinni jäi oli tainas või paber. Me sõime ja naersime nagu oleks see me viimane kord naerda. Ja kringlit süüa.
Ega ma ei saagi aru, mis selles kõiges nii erilist oli, et veel nüüd - üle kolmekümne aasta hiljem - see kõik nii kindlalt mällu on kleebitud nagu superliimiga, millega võiks Batmani puu külge liimida. Aga kummaline, et need hetked on nagu tulikirjas mällu keevitatud, samal ajal, kui alles mõned päevad tagasi ei suutnud Tom Stoppardi nime meenutada korraga:-) Muudkui seletasin, et see, kes Arkaadia kirjutas ja Utoopia ranniku ja Rosenkranzi ja Guildensterni loo...
Kolmas mälestus - suvi, leitsak. Kimasime ratastel Tamsalust Porkunisse ujuma. Tavaliselt sõitsime kohe Porkunisse järve lähimast küljest sisse ja keerasime mõisa juurde, kus tollal asus kurtide kool. Mõisa aitade kõrval oli mõnus sooja veega ujumiskoht. Aga tookord sõitsime teisele poole järve - Külmale. Külmal oli ka väike rand, aga kuna see oli kohe allikate naabruses, siis oli vesi seal alati jahedam. Me läksime Külmale just eelkõige allikate pärast. Tohutu janu oli. Jõime kõhud selgest allikaveest punni ja korraks oli isegi täitsa normaalne jälle olla selles kuumuses. Eemalt lähenes äike, aga meie olime ju ujuma tulnud. Seitse kilomeetrit rattaga... Kargasime ruttu vette. Ja siis see algas - metsik tuulehoog sõudis üle vee. Isegi lained olid täitsa olemas. Aga kohe ei omanud see enam mingit tähtsust, sest paks hall müür mattis meid enda alla. Me ainult naersime, kui rahehoog meid piitsutama hakkas. Sukeldusin vee alla, et vähem valus oleks, aga kui pinnale tulin, sain seda hullema kuulirahe kaela. Siiski oli see jälle kõik pööraselt naljakas. Kui maru mööda läks viskusime rammetult kaldale. Kusjuures me teadsime, et äikesega ei tohiks ujuda. Me teadsime sedagi, et äikesega ei tasu suurte puude alla ronida... Aga see oli pööraselt lõbus ja me ei saanud seda kõike tegemata jätta. Sest me olime õnnelikud, noored ja naersime.
Üldse on arusaamatu, mille kuradi üle me nii palju naersime kogu aeg. Ja nii südamest? See süüdimatu naer on midagi, millest ma mõnikord pööraselt puudust tunnen.
Muidugi meenub veel mitmeid ja mitmeid vihmasid. Vihm Avignonis, kui tõlgineiuga - miks ma ta nime enam ei mäleta? - mägedesse põgenesime. Öine vihm, kui laululavalt pärast Jethro Tulli kontserti Männikule matkasime hommikuni. Vihm Tammsaare pargis, kui ühe tüdrukuga suudlesime (Tema nime mäletan ma väga hästi.) Vihm Vargamäel - õigupoolest meenuvad lausa kolm täiesti erinevat vihma Vargamäel. Seenevihm sügiseses metsas, kui Ruudiga ümber Viitna järve oma rännakuid tegime. Vihm murakarabas... Vihm 124 ja vihm 856. Kõik need vihmad.
Ja loomulikult eilne. Olin just Pika tänava läbi matkanud, kus linna päevi peeti. Päike paistis. Lobisesin ühe ja teisega. Peebuga kohe pikemalt, siis lonkisin koju, tegin kõik aknad lahti ning hakkasin tööle. Ootamatult tundsin jahedust ja märkasin, et minu kõrval - meetri kaugusel asuva akna taga oli nähtamatuks muutunud linn. Ma ei saanudki järsku aru, kuidas ma polnud märganud, et minu kõrval käis korraga metsik vihmapidu. Ilus oli sedasi vihma sisse vaadata ja aimata seal tuttavaid piirjooni. Pärna akna taga, naabermaja seina ja kõnniteeribasid. Ma ei näinud neid, aga teadsin, et nad seal kuskil on, kuskil selle halli seina sees... Ja see kõik lõhnas nagu lapsepõlv.
Fotodel on kujutatud päevast niineseemnesadu. Või mis iganes seemnesadu või vihm see ka oli? Omamoodi nagu must lumi. Aga kummalisel kombel üldse mitte nii sünge nagu piltidelt paistab. Tegelikult oli see sama värskendav nagu tuulehoog, mis selle kõik vallandas. Aga kirikureisid hakkab nüüd vist jälle tagasi kodusadamasse purjetama. Hetkel Tapal ei saja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar