Täna siis Värskas "Petserimaa igatsuse" esimene lugemine. Kõige armsam oli kuulata lugu linnust, kelle Triinu leidis vannist ja keda lavastaja siis kaks nädalat sügavkülmas hoidis, et saaks laps-Pauli videoklipi salvestada. Igal juhul oli tore sellises meeleolus proovidega alustada.
Siin siis omaaegne Petseri rsitikäik. Üldse on vanade fotode näitus päris paljutõotav idee. Samas huvitav on ka küün ise. Pildil siis mõõdetakse maad lavani. Eesmärgiga vältida killustiku sattumist tsoonidesse, kuhu ta ulatuda ei võiks.
Ja loomulikult ei oska enam muud lisada, kui lõunasöögi lauas tervitab sind selline sõnum:
Lugemine ise oli huvitav ja keeruline. Ikka päris julge ettevõtmine lavastada keeles, millel pole üheselt kehtivat sõnavara ja reeglistikku. Aga näitlejatel tekkisid juba omad aktsendid, mis tekitas päris huvi.
Siin siis üldvaade küünile. Aga ilmselt jätkan ma tänasest muljetamist ka edaspidi. Igal juhul üldemotsioon on väga positiivne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar