hommikud

Hommikutes on alati kummastav rahu. Mulle on alati hommikud meeldinud. Need hetked, kui päeva pesema hakatakse ja ta tegudega täidetakse. Hommikuti liiguvad mõtted kuidagi teistmoodi. Nad ei kiirusta, aga samas tuleb palju selgeid lahendusi ja suudad korraga hästi suurt pilti näha. Mõnikord on tunne, et isegi tervikut. Kõik asjad, mis õhtul on ebaselged, muutuvad hommikul klaariks ja kargeks nagu oleks mingi salajane väike päkapikk neid öösel korrastamas käinud. 

Kuskil koridoris sulgub uks mürtsuga. Suur, tühi maja kajab vastu. Midagi undab kuskil vaikselt. See ei ole tinnitus mu kõrvus, see on ilmselt ventilatsioon. Või helipult? Igal juhul on see tühja maja hääl. Vaikuse hääl veel enne, kui keegi tuleb ja tegutsema hakkab. Minu hommikut rütmistab klahvide klõbin. Tegin tähelepanekutele ja märkustele ringi peale. Räägime läbi ja kõik on enam-vähem valmis. Lihtsalt tuleb see tänane veel vastu pidada. 

Aga praegu naudin seda tardunud hommikut, mis ripub nagu suur ja selge päevapuri mu pea kohal. Ringauditooriumi ülemises otsas nagiseb midagi. Ilmselt on need muistsete aegade targad vaimud, kes vaatavad imestusega kuidas tänapäev alla käib ja mandub. Või mida mina ka tean:-)  Võib olla lihtsalt puit kuivab.

Igal juhul on hommik päeva vanem vend, kes vaikust ja rahu oma pihkudes hoiab ning muigava pilguga möödunud õhtu lärmakale õele tagasi vaatab. Tegelikult on päevad ühed parimad sõbrad, kes meil on. Tuleb neid lihtsalt algusest alustada. Minu arust oli see Boo, kes ütles sarvesaia lahti keerates, et hommik peab algama algusest, sest muidu on parem, kui ta ei algagi. (Aldridge "Viimane pilguheit")