tagasi süütusse

Ilmselt hakkan ära koolma, aga kogu aeg satuvad ette mingid lapsikud ja lapsemeelsed hetked. Näiteks eile - käisin jalutamas pärast tantsutrenni ja loomulikult sattusin Rimisse. Tegelikult tahtsin maasikaid osta, aga leidsin hoopis mango. Ja boonusena - terve võlumaailma. 


Ma kahtlustan, et poes ei tohi vist pildistada? Aga kuna keegi mu käsi väänama ei tulnud ja mind raudu ei pannud, siis jagan, kuni istantsidest helistatakse ja öeldakse, et mu blogi on kuulutatud illegaalseks ning mind ennast lindpriiks! Ja kogu kaubandusmaailm vihkab mind ning ootab mu surma! Siis sõidan öö varjus vabatahtlikult esimese rongiga külmale maale. 

Aga ma ei saanud seda pildistamata ka jätta. Kõigi nende jahude, mannade, peldikupaberi ja pesupulbrite vahelt põrkad korraga nagu kuskile teisele maale. Ja ma tean, et see on äri, kusjuures odav äri, aga ikkagi - selles on kinnitus, et ka paadunud ärimees võib muinasjutte uskuda. Keegi kuramus pidi ju välja mõtlema, et - wot nii - nüüd hakkan turundama ükssarvega öökulle! 

Teistmoodi totter äratundmine haaras mind enda hõlma pärast kirikureise. Käisin ema juures väravast kolm korda edasi-tagasi. Ma ei hakka rääkima, miks. :-)  Ta on lihtsalt 90 ja ei mäleta korraga kõike. Ikka ükshaaval. (Nagu teenijatüdruk saunas Eesti muinasloost.)  Kui meie nii vanaks saame, on hea, kui me niigi palju mäletame. Aga kõik need kolm korda mis ma edasi tagasi käisin, fikseeris meel, et midagi meenutab pööraselt lapsepõlve. Kolmas kord sain aru, see oli sirel. Õigemini sirelilõhn.


Kusjuures - ma pole kindel, et see oli lapsepõlves sama sirel. Ma ei mäleta küll valget ja topeltõielist värava juures? Puhas laisa mehe "õnnesirel" - iga eraldi õis õisikus on üle nelja kroonlehe. 

Tegelikult on neid asju rohkemgi. Mingi siiras ja meloodiline lastelaul, mis Tegelase balletikontserdil tantsuloo saateks on kasutatud - "On kasvamas kuskil üks pisike puu..." (Ilmselt Rannap, kes see teine nii magusaid lugusid kirjutab.)  Kõik need aastad jooksevad silme eest korraga läbi. Kuidas ma istusin väikses Kauri kooli majas ukse taga ja kirjutasin Õnnet, kui tema seal sees oma esimesi balletisamme tegi. Sellest on peaaegu kümme aastat juba?

Siis mingid mälupildid tee peal - kui Tamsalust Rakvere poole sõidan ja Porkunist läbi põikan. Nagad  Rakvere bussijaama taga, kui sealt mööda jalutan - kes kuulavad klappidest muusikat ja panevad tatti. Meil toimus see kõik postkontori juures - seal asus Tamsalu ainus telefoniaparaat ja söödi sihvkasid. Sihvkasid süüakse praegugi. Ja ärge tulge rääkima, et slaavlased. Ma ei ole pime ja kurt, eks ole.

Isegi boldiga kahekesi möödakihutavad tüdrukud meenutavad midagi, mis kunagi oli, aga nüüd kuulub kuskile teisele poole - süütuse aegadesse. Sinna, kus kõik asjad, mis meiega juhtusid, olid veel esmakordsed. Esimene suudlus, esimene sigaret, esimene valetamine, esimene käest kinni hoidmine, esimene pettumine ja esimene südamevalu. Esimene haiget-tegemine teistele. Esimene kaitstud värav jalgpallis, esimene tagantkätt tenniselöök, esimene vaimukas nali, mis kuskilt mälusügavusest ootamatult huulile purjetas ja kõik naersid. Esimene luuletus. Esimene öö läbi kirjutamine. Esimene trükimasin - selle taga võis tundide kaupa söömata istuda ja nautida seda, mille kohta Forrester karjus - Kirjuta! Kirjuta, nii et ma kuulen! Kirjuta nii, et klahvid ka usuvad, et sa raisk teisiti ei suuda! Ma pean kuulma, et sa kirjutad! Kirjuta!

Ma saan aru, et nostalgia ja blaa-blaa, aga midagi oli selles maailmas sedavõrd võluvat ja kirglikku, et kui ma nüüd öösiti ärkan, siis tunnen ma hirmu. Ma tunnen hirmu, et kohe-kohe jään vanaks ja hakkan ka mögisema noorte inimeste kallal. Tegelikult on see kohutavalt kaunis, et nad maailma avastavad. Vigade tegemine on ainuõige arengu võimalus. Kui ma ühel hetkel enam midagi elus valesti ei tee, siis pliis - laske mulle kuul pähe. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...