asjalik

Täna hakkame siis Robiniga Rinaldo viimast lihvi ette valmistama. Pidime ka Märdiga kohtuma. Eks me peaks mõtlema välja, kuidas kõik esmaspäeval pakime? Või ilmselt juba pühapäeva õhtul, kui Tenoga Tartust tagasi jõuan? Ikka tekib väike hirm selle akustika ees. Aga eks mõtleme veel. Lõpuks võime ju kaks põsekat ka kaasa võtta?

Magasin isegi üllatavalt hästi jälle. Lõpuks oli toas ka mingisugune õhk. Jätsin ööseks suure akna ka pärani lahti. 20 kraadi tundub juba täitsa värskendavalt jahe vahelduseks :-) Ennustatud äikesetorm jäi saabumata. Või ma lihtsalt ei kuulnud seda? Aga vaevalt, siis oleks raamatud kõik aknalaul läbiligunenud olnud. Bettyga lahkusime ka sõpradena. Täna ta maiust ei saanud. Kui Märten tuleb, küll siis ise annab. Tundub, et Bettyl on talle nii mõndagi ette heita. Igal juhul tegi ta juba hommikul hääle soojaks. Ja sain minagi jälle kuulda, mida ta minust arvab. Nagu Märten ütles, tal on selline süsteem, et inimene peab ise aru saama, millal talle silitamisest piisab. Ka täna klammerdus ta mulle lõpuks küünte ja hammastega käe külge, kui silitused ära tüütasid.

Eile kirjutasin natuke noortelugu ja väga mõnus oli.  Täitsa kohe kirjaniku tunne tuli korraks peale. Unustasin isegi, et mu selg valutab. Ma ei suutnud vaid Tomatile nime mõelda. Kuidas anda nimi tegelasele, kelle hüüdnimi on juba kujund iseeneses ja mängib stseeni kulminatsioonis oma rolli? Marten ei saa teda ju Tomatiks kutsuda - siis pole tal lõpus millegagi vanahärra silmi avada. Härra Veiko? Tõnis? Mardid, Märtenid ja Madised jäävad ära, sest enam ma peategelase nimega sarnasekõlalisi nimesid samas tekstis ei kasuta. Kuu puudutamises oli Madis Margus ja Margus mängis tema partnerit. Verbaalne error oli mu enda jaoks ikka kaunis suur. Suutsin vaid mõelda, kuidas ma nii loll sain olla! 

Seda enam, et loen praegu Anetti magistritööd Kuidas suupärastub näitekirjaniku sõna. Muidugi on tuttavad asjad, aga... Tegelikult on pööraselt hea see värskelt üle lugeda. Mõned asjad on juba sisseharjunud, aga jälle tuleb selliseid väikseid võtteid ette, millele kirjutamise käigus ei mõtle alati. Mõnikord toimetamisel hakkavad silma, aga neid saaks juba ette vältida, ilma, et mingeid kohti pidevalt ümber peaks kirjutama. See võtabki toimetades tohutu aja. Aga eks näis. Lõpuks pole nimed veel maailmast otsa lõppenud. 

Peep arvas, et MMA Vene kava Viru folgil vajaks ka väärilist luulet muusika vahele. Ega ma enam ei mäletagi hästi Vene luulet. Pelejet parus adinokii... on muidugi ilmselt surmani peas, aga midagi, mis poleks klishee? Täna pean niikuinii Rinaldo aariate pärast raamatukogus käima. Viimased kaks on nii võimsad, et sinna teha tõlget või tõlkeparoodiat oleks natuke endale kubemesse tulistamine. Mõtlesin, et võtan Whitmani või Donne või kellegi kujundliku poeedi teksti ja kasutame neid tõlke asemel tiitrites, Ei saa ju Lascia ch´io pianga taustaks panna tõlget - ma nutan, nutan, nutan ja sina nutad ka!

Sisulise poole pealt läheks ta rohkem John Donne nappide kujunditega kokku. Või mõne moodsa ameeriklasega? Viimasel ajal olen neid kuidagi näppima hakanud, jälle vanadus? Kas sind ei väsita su ilu täna õhtul? Kuidas küll jõuad kanda seda koormat tähtede all? Eks näis. Lõpuks on maailmas mõõtmatutes kogustes luulet. Või nagu klassik ütleb: maailmas on liiga palju luuletajaid ja liiga vähe poeete.  Selles see maailma häda ja viletsus seisnebki.