unistajad ja realistid

Eilne päev Viljandis oli selles suhtes tervendav, et see noorte inimeste eluahnus, mis eksamitöödes lavalt mulle näkku paiskus, tekitas taas usu, et ka unistajad on ainult inimesed ja meil on samuti õigus elada. Kuigi - ilmselgelt me ahnitseme suure osa elu ka realistide eest ära. Aga ikkagi! Lööge mind risti või rüütliks, aga ma ei loobu sellest põhiõigusest - unistada.

Hakkasin mõtlema, et kui sa tegelikult üldse enam ei unista, siis polegi suurt midagi elus järele jäänud, peale leppimise. Mitte, et leppimine oleks saatanast ja tuleks ära põletada nagu nõiad inkvisitsiooni diskoõhtul, kus katolik ülemdiskor möödaminnes ka lõkketule läidab, et pimedusse valgust saada, sääski peletada ning mõni vana kallim leekides ära grillida.  Aga ikkagi - kui sa ei unista, siis jääbki vaid argipäeva allikavesi sõrmede vahelt läbi nirisema. Aga argipäeva allikavesi on klaar ja külm ning kustutab kuumaga janu vaid siis, kui me suudame argipäevi unistustega toita. Kuni meie ükssarvikud on kammitud ja kasitud, seni on elul antud veel olla. Kõhutäieta suudan ma mitu päeva vastu pidada, aga müüge maha mu naer, unistused ja mõtted ning igasugune eksistents kaotab igasuguse mõtte. 

Samas olen kogu aeg mõelnud ja kahetsenud, et mul pole õnnestunud end realistiks koolitada. Mulle tegelikult meeldivad realistid. Ühte olin kunagi armunudki. Aga tee, mis tahad - kui inimeses seda ensüümi pole, siis ei saa temast isegi mitte kõige pimedamas öös ja  unenägudes päriselt sellist realisti, kes elu ja olmet klaarilt ning kainelt hindab. Seda enam, et ma ei suuda isegi kaine peaga alati klaar ja kaalutlev olla :-)

Ma ei tea, kust see alguse saab? Ärge öelge, et lapsepõlvest. See on selline moodsa parateaduse klishee. Sellega armastab maailma kõige noorem ja väljaarenemata teadus selgitada aspekte, millele maailmas tegelikult mingit mõistlikku seletust polegi. Kõik meie viltukasvamised saavad alguse lapsepõlvest! Lapsepõlv on nagu noor puu, mida koolutades saavutame taime küüraka vormi ja blaa-blaa-blaa... Selle naiivsevõitu luuletuse eest on kena kasseerida terapeudina 60 eurot tunnist, aga tõest seisab see sama kaugel, kui Elon Musk diiselmootori leiutamisest. Kui see pooltki tõsi oleks, siis oleks inimkond juba ammu hukule määratud ja tuhandeid aastaid ilmselt väljagi surnud. :-) Kõik need armastuseta inimesed ründaks mööda maad ja mõrvaks üksteise võidu nagu Mäkbetid. (Kui kuulsat Šoti loo peategelast hundi kombel hüüda, et kuri karja ei kipuks:-)

Aga jutt oli unistamisest. Unistamise võlu on mulle tunduvalt selgem ja arusaadavam, kui realisti vihmavarjukäepide, millest sajuse ilmaga kinni hoida. Olen juba rääkinud oma vihmadest. Seega - vihmaseks saamine ei hävita veel inimkonda. Vihmaseks saamine ei hävita isegi viisakat ülikonda, kui ta just moodsast matusebüroost ühekordseks kasutuseks laenatud pole. Eile nägin Viljandis väga palju unistamist. Ja mis siis, kui pooled neist unistusest ei täitu kunagi! See ei võta neilt inimestelt mitte midagi elus ära vaid vastupidi - nad nägid eile nii kaunid välja. Ma nägin palju hetki, kus need inimesed olid õnnelikud, sest nad uskusid oma unistusse. 

Küll aga nägin ma ka realisti ja siis vajusingi mõttesse, et mis siis õigem on. Kuigi ma olen unistaja, meeldivad mulle päris elus realistid tegelikult tõesti rohkem. Võib olla sellepärast, et realistid teevad mu unistused teoks. Aga võib olla sellepärast, et olen neile hoopis kade? Ja siia ongi käärid maetud, sest...Tegelikult armastan ma realiste. Mõningaid neist lausa idiootsuseni. Ma imetlen neid ja tahaksin ise olla see kõige realistim realist! Aga ma ei oska. Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei ole realist. Olen unistaja. Nii nagu Truman Capote ei saa deklareerida, et ta on pühak. Sest ta ei ole pühak! Ta on hoopis narkar, joodik ja homoseksuaal. Ta on geenius! Ja ta raibe ei valetanudki. 

Mõnes mõttes oli ta kaasaegne Shakespeare, kes pani oma argliku Hamleti suhu sõnad: "Ole, kes sa oled, peaasi, et sa pole argpüks, silmakirjateener, kelm või libu. Mina eelistan valelikule südamele vähki. Ja ma ei vagatse. Mul on lihtsalt kainet mõistust." 

Loomulikult võib nende tsitaatidega siin jalgpalli mängima jäädagi, aga... Põhiline, mis mind hirmutab - on, mida Capote võtab kokku mõttes leppijate kohta: "See, kes juba kohanema hakkab, pole suurt etem kui surnu. Vähk võib sind tappa, aga kohanemine tapab kindlasti." Ja sellepärast ei õnnestu mul ka kunagi realistiks saada. Ma kardan kohanemist ja leppimist. Siis tunnen alati nagu oleksin enda sees alla andnud. Jah, ma möönan, et olen seda proovinud. Ilmselt proovin kunagi jälle, aga need on reeglina hetked, kus vastuhakk viiks juba Stixy kaldale Charoni laevaliinide sõiduplaani otsima.  Ja sellisel juhul parem küülik kübaras, kui ükssarv kuristiku serval. 

Mis mulle realistide ridadesse peitu pugedes on meeldinud, ongi just see, et realistina on mul kuskilt kinni hoida. Potisang, trepikäsipuu, vihmavarjukonks või koduukse link. Krediitkaart mustadeks päevadeks on selle kolmainsuslik kehastus tänapäeval. Jah. Ma armastan raha ja mingit materiaalset stabiilsust sama palju, kui realistid. See annab mulle mingi kindluse ja see on midagi sellist, mis mind kõige rohkem unistamisest eemale rebib. 

Aga ikkagi! Mõeldes nende eilsete noorte näitlejaüliõpilaste peale ja nähes, kui kauniks nad muutuvad neil hetkedel, kui teavad, et ainult taevas on piiriks ja kõik on veel võimalik, siis suudab äkki ka ise argipäevades näpuga järge hoida ja mõelda, et mida ma tegelikult vajan ja mis on tegelikult minu potisang, trepikäsipuu, vihmavarjukonks... 

Miks seda tasakaalu nii kuradima raske peab hoida olema? Lapsena kõndisime kilomeetrite kaupa rööbastel, ilma et me vääratanud oleks. Alles kauguses vilistav rong andis märku, et nüüd on aeg raudteetammilt alla pageda. Või õhtuhämarus. Jah, me tundsime tihti nälga millegi maitsva ja mahlase järele, aga me ei nälginud päriselt kunagi, sest maailmas oli nii palju asju mida teha ja millest unistada. Jäätis, limonaad ja rasvapirukad olid vaid aseaine, millega täita pause unistamise ja elu vahel. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...