teine põlvkond

Eile oli muusikaviktoriini lõpetamine. Soengud võitsid kullast kitarri ja pakuti kringlit. Õues oli kuidagi mõnus istuda. Ma ei teadnud ega tundnud eriti lugusid. Nublu tõlgenduse Kuldsest triost ja The Doorsi "Light my fire" siiski tundsin, aga neid teadsid ka Oliver ja Peeter. Kui Peeter The Doorsi vastusesse kirjutas, sain korraga jälle aru, et oleme teistest veidi erinev põlvkond. 

Hiljem mängisime mingit kummalist mängu, kus telekas ja telefonid omavahel sünkroniseeriti. Jackbox tv. Päris lõbus oli. Konteksti nihutamisest tekkis mõnikord väga lõbusaid allegooriaid. Olin jälle kaua üleval. Lõpuks viisid Andres ja Elis meid kõiki autoga koju, sest boldid olid kõik Lennukisse sõitnud. Ja ega me ilmselt poleks tohtinud ka rooli istuda. Või seista. Isegi boldi omasse mitte. 

Tegelikult tahaks juba kirjutada. Alustasin ka Intervjuud kuusega mõned päevad tagasi ja väga mõnus on vastutustundetult ja vabalt kirjutada. Samas on ikkagi mingi kogemuse padi all ja ei teki enam seda momenti, et kuidas edasi minna? Kogu see lugu lihtsalt liigub minuga kaasa. Ainuke, mida ma ei tea, kas ma peaks kohe lahti mängima, et Oliver on kuusk, mitte inimene? Aga eks ma vaikselt õhtul jälle mõtlen selle üle. 

Päevad veerevad kuidagi märkamatult omasoodu mööda ja iga päevaga tunnen aina rohkem, kuidas minus hakkab kasvama mingi passiivsus. Jah, eile oli lõbus ja vahva, aga hakkan neist päevadest väsima. Täna peaksime minema tantsurahva lõpetamisele. Reigo lubas mu oma Jawa külgkorvi visata. Tegelikult oleks tore küll. Vahva oleks näha jälle inimesi. Ja enam ei pelga ka kedagi. Mingi rahu ja lahtilaskmine on toimunud. Ja see on hea. 

Robiniga läks eile Tartus ka kenasti. Kõik tehnilised lahendused on olemas ja ruumil pole väga viga. Peale akustika. Aga eks inimesed ka matistavad natuke heli. Kui matistavad? Robiniga sõites ja juttu ajades tundsingi eile esimest korda seda, et tal on kõik alles ees, samal ajal, kui minul hakkab kõik läbi saama. Ma saan aru, et see on tobe, aga ma kipun noortest kuidagi klammerdavalt kinni hoidma. Ma tean, et see ei anna mulle enam midagi tagasi, aga ma ei saa neist lahti lasta. Siis on jälle tunne, et kukun kuskile kosmosesse. Seni, kuni nad mind välja kannatavad, elan üle. Eks Volli teeb minuga sama ma arvan. 


Tühjade silmade sära 

peegeldub vastu ööst

hilja on minna ära

lahkumine pole enam trööst

sel õhtul, kui linnud on lahkunud

sel õhtul kui võbeleb maa

sel õhtul tulge kõik aknale

maailmalõppu vaatama

me oleme viimane põlvkond

me oleme tühistatud ühiskond

maailmalõpueelne generatsioon

...

ärge küsige, kes selle sõja võidab

niikuinii tuleb viik

sädemeid pildudes kohale sõidab

tuhandeaastane rahuriik

me oleme viimane põlvkond 

me oleme tühistatud ühiskond

maailmalõpueelne generatsioon

Nagu Villu Tamme laulab oma viimase põlvkonna loos. Päris kummaline oli jälle JMKEt kuulata. Ja mis kõige veidram - kunagi olid ka nemad veel noored. :-) 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

advent tuleb

Nii hea, kui on päevi, kus ei pea otsustama, et mida sa järgmiseks teed. Kui päev ise suunab sind. Viimased nädalad ja ka järgmine on puhtal...