Ma ei tea, kas see tuleb jälle vanusest, aga viimasel paaril aastal olen kuidagi kahtlaselt palju aega veetnud kalmistutel. Samas on seal ka oma võlu. Pole olemas rahulikumaid vestluskaaslasi, kui koolnud :-) Isaga pole me eluajal kindlasti pooltki nii palju juttu ajanud, kui viimastel kuudel.
Eile käisime Volliga Haljala kalmistul. Tegelikult käisime seal juba ka talvel korra, aga kui ta teada sai, et ei pääse Hiiumaale enne juuni lõppu, siis leppisime kokku, et käime korra veel, kuni ta minema purjetab. Volliga on alati nii rahustav kohtuda. Pärast Betty toitmist ja emaga shoppamas käimist olingi valmis 80 aastase mehega kalmistul kolamiseks.
Surnuaed oli paksult rahvast täis. Ikkagi 23. juuni! Vabadussõja samba juures peeti lausa mälestusteenistust. Aga ilmselt olid paljud ka sugulastele külla tulnud ja siis käidi kalmistult läbi. Igal juhul juba parkimiskohtade pärast käis tihe rebimine. Kes jõuab varem esivanemaid mälestama - kas Jaagup või Toivo? Eestlased on võistleja rahvas :-) Siiski mahtusime kuskile nurgakese peale meiegi parkima.
Volli ema ja isa puhkavad kohe päris uue kalmistu alguses. Armas oli teda vaadata askeldamas haua peal ja seletamas. Mulle meenus kohe üks tüdruk, kes käib heal meelel oma kodukoha kalmistul ja korrastab haudu. Ja kui ta saaks, siis ilmselt tegeleks sellega rohkemgi. Omal moel on see armas. Kinkisin talle veel kunagi Voldemar Kuslapi "Jalutuskäigud Eesti kalmistutel". Omamoodi vahva raamat. Sattusin seda kord raamatupoes sirvima, kui ta välja tuli ja mulle meeldis see Kuslapi laad, kuidas ta haudadest kirjutas. Tollal vist lugesin küll rohkem Aare Laanemetsa kohta, sest Paunvere poiste igavene kevade hakkas mingit vormi võtma. Omal kombel on sel raamatul veider side Portreteerija-Marguse "Surnute raamatuga", kuigi nad on täiesti teise seina kruvid mõlemad. Aga midagi on mõlemas raamatus sarnast - see, mis surnud elavaks muudab.
Volli ema hauda pole kummaski raamatus. Nii nagu Volli vanaisa omagi. Aga kalmistu ise on täielik meeldetuletus elust endast. Ela, sest pärast elu pole muud, kui lõputu lagunemine vaklade vaga valvekorra valgel. Ela iga päev! Algusest lõpuni, sest ühel päeval see päevapärlite kee katkeb ja järele jääb vaid peotäis tolmu, mõned tekstid, ussikesed kolbas ning kubemes rääkimata roostetanud ristist.
Selline näeks välja siis minu unelmate haud. Mõnus varjuline paik, üksildase vana ja loetamatu raudristiga. (Neid ikka saab veel tänapäevalgi tellida, ma loodan :-)? Kuskil uue ja vana kalmistu piiril, kus liivased hauaplatsid lähevad üle umbrohtu kasvanud kääbasteks. Vahepealse vööndi täidab sõnajalgade tsoon.
Ja selline näeks välja pingike mu unelmate hauakääpa jalutsis. (Leia pildilt pingike :-) Ma küll ei tea, kes sinna oma tagumiku peaks toetama, aga - peatu rändaja ja puhka oma teekonnal, sest keegi meist ei tea, millal me päriselt kohale oleme jõudnud - see peaks olema kirjutatud mõttemullina mu haua kohale kivile. Nagu koomiksis.
Volli jõudis rännakul ema haua juurest vanaisa hauale veel nii mõndagi jutustada. Võib olla sellepärast mulle Volliga meeldibki käia igal pool, et tema jutustamislaad on selline maailma kõiksust meenutav nagu loeks Piiblit. Nagu oleks ta ise ka juba kuskil teispoolsuses ja vaataks sealt tagasi maa peale, aga samal ajal suudab sind põnevama koha peal käsivarrest haarata ja naerma puhkedes raputada. Südamest naerma puhkedes. Tänapäeval naeravad vähesed nii muretult nagu Volli oma siirastel hetkedel. Samas - ta ei naera kellegi üle, ta ei anna enam hinnanguid vaid - mäletab. Mäletab aegu ja sündmusi, mida ma muidu raamatuist loen.
Ükskord hakkas ta meenutama üht Aarne Üksküla proovi. Ilmselt oli tegu Huovineni "Selle suve siniste mõtetega." Ta rääkis ja rääkis... Aarnest, Viivest, Eldorist ja Voldemar Pahklast - kõigist läbisegi ja puterdades, aga ma sain aru, et midagi selles proovipäevas 56 aastat tagasi ei andnud talle rahu tänase päevani. Kui pole enam Eldorit, Aarnet ega Pahkla Vollit ning Viive "ei mäleta" - nagu ta refräänina kordab. Ta vangutas pead ja oli endaga rahulolematu, pani käe rusikasse nagu tahaks midagi tõestada. Tõstis korduvalt sõrme püsti, kui ta Aarne tsitaate meelde tuletas, mis mõjusid Volli suhtes kriitiliselt, aga ometi ta armastas seda rolli seal - Selle suve sinistes mõtetes. Pole ka ime. Volli oli siis alles teist aastat teatris. Ta pidigi kõiki rolle armastama.
Igal juhul oli see hetk nagu kuskilt filmist kinni püütud. Kui sageli olen ma Volliga jalutades mõelnud, et see ongi üks lõputu film. See, kui ta sellisest pealiskaudsest ebalusest üles sulab, mida ta suitsuruumis esindab ja kohvikus või kontoris. See hetk, kui ta nägu enam valgust ei peegelda vaid seda kiirgama hakkab ning järsku kuuled teda rääkimas. Ta hääl muutub siis paarkümmend aastat nooremaks, sellest kaob see kordav ja heietav noot... Ta väljendid ja kujundid muutuvad teravaks, ta silmadest peegeldub korraga kogu aegade galerii möödunud sajandi keskpaika tagasi. Ning see sära, mis ta palgelt maailma peegeldub, muutub käegakatsutavaks ja tihedaks- tahkeks nagu jaanipäevaeelne udu välja kohal varahommikuses päikesevalguses. Lõika või noaga nagu sülti! Olen teda neil hetkedel pildistada püüdnud, aga miskipärast ei jää see kuidagi peale. :-(
Ühesõnaga - kuna meil oli aega, siis palusin Vollil näidata ka Pahkla Voldemari hauda. Kunagi oli meil sellest juttu. Volli oli rõõmus ja kurb korraga - tal ei olevat Voldemarile küünalt. Lubasin, et järgmisel korral, kui Haljalast läbi sõidan viin küünla kohale. Ja me läksime. Tee peal silmasin veel nii mõndagi. Näiteks sellist ümarnurkset risti.
Siis veel piiri, mis uut ja vana kalmistut nähtamatult lahutas. Ja sellist dekoratiivset betoonkääbast.
Neid on muidugi palju üle Eesti, aga Rakveres pole ma kalmistul kolades midagi sarnast leidnud. Siis veel terve suure kalmistuosa, mis koosnes säärastest ristidest.
Loomulikult ajasid säärased "unustatud ristid" mu meele jälle kadedaks. Ma saan aru, et ma elan valel ajal, aga ma ei saa aru, miks ma ei surnud õigel ajal? :-) Mil kellegi hooletu löögiga mu nimesildilt pudeneb email ja mu nimi kaob igaveseks kõiksuse kanalite vetesse. Nagu Oru Jakobi naise nimi.
Lõpuks muidugi jõudsime ka Pahkla Volli hauale. Ma mäletasin, et ta töötas veel pikalt ka hiljem tuletõrjevalvurina, aga 92 elatud eluaastat oli mullegi üllatus. Volli püüdis seda küll põhjendada kargete eluviisidega, aga kui ma tema käest uurisin - et sina, Volli, oled 80! Konjakiklaas oli ta sõrmede vahel veel üsna hiljutine nähtus ja sigaretid pole teda siiani hüljanud. Milles siis see igavese elu ime seisneb? Volli ainult muheles häbelikult ja korjas kustunud küünla Pahkla Volli kalmult.
Aga mu kõige lemmikum mälestuskivi oli eile ikkagi see:
Selles südames õhkub mingid igaveste aegade maitsetust ja armastust. Ja tee, mis tahad - ka südamlikkust. Ma usun, et Edgar ja Ada olid ühed imelised inimesed.
Täna on õnneks jahedam ja lähengi nüüd vist linna peale jalutama. Aga see eilne käik puhastab veel pikalt mõtteid. Kuhu me tegelikult kaome, kui meid enam pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar