Mingi aeg tagasi teatas Triinu, et leidis põneva uudise: Aasta esimese kolme kuuga kadus rongidest üle 600 000 inimese. Ja ärge arvake, et see kõik juhtub kuskil kaugel Hiinas, kus mandarine on mikseriga segada. Uudis käis meie väikse ja armsa Eesti kohta. Ning salapärane kadumine leiab aset just Elroni rongidest. Seega - ettevaatust rongisõitjad!
Eks me saame ka uudist lugemata aru, millise kadumisega tegemist on, aga tee, mis tahad - mind sellised pealkirjad lõbustavad ja panevad mu fantaasia tööle. Kuidas maad mööda kihutavad varahommikuses udus salapärased tapja-rongid. Uksed avanevad Tapal ja perroonitäis inimesi läheb sisse. Järgmisena avab rong Kadrinas uksed ja kõik vagunid on inimtühjad. Lugu kirjutab end ise suurte ja rasvaste tähtedega.
Täna leidsin täiesti iseseisvalt sellise pealkirja: Üks protsent inimkonnast on kodust põgenenud. Kui ma Kristjanile selle ette lugesin, küsis ta täiesti põhjendatult, et ei tea, kas mõnituhat neist rongist kadunutest on ka üles leitud ja kas nad on nüüd äkki inimkonnaga liitudes kodust põgenenud?
Ja ma saan aru, et see ei ole tegelikult naljakas, aga kui kujutleda seda ühte protsenti inimkonnast, kes ööpimeduse varjus kodust põgeneb, siis on selles midagi väga nukrat, koomilist ja ka valusat. Tõeline kontrasituatsioon.
Samas - mida rohkem ma artiklisse süvenesin, seda mustemaks meel muutus. Põhimõtteliselt on inimesed pidanud kodudest põgenema aina kasvavas tempos. Alates 2011. aastast on see hulk iga aastaga hüppeliselt kasvanud. Ja kui vaatad neid suurte silmadega lapsi, kes hirmunult ema seelikusaba varjust ebaõiglast maailma piiluvad, siis kaob viimanegi naljatuju ära.
Aga see ongi elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar